Odav vein ja biker gang

Nüüd on siin pool kuud oldud ja esimese nädala talv on asendunud sujuvalt varakevadega. Kevadega saabus ka kooliaeg, mis kaua ei kestnud, sest järgmisel nädalal on meil vaheaeg. ( = ideaalne võimalus Felixi vanale mersule hääled sisse lüüa ja Prantsusmaad avastama minna). Esmaspäeval kell 9 algas meie esimene koolinädal 7 tunnise turunduse loenguga.  Huvitava tõsiasjana tuli välja, et kõik teised meie kursuse välistudengid on siin juba nagu vanad kalad eelmisest semestrist. Mina, Teijo, sakslane Felix ja kaks Taiwani kutti on ainsad uued, kokku on meid hea mitukümmend. Keskööl poole raamatu lugemise pealt sain Teijolt kõne ja tuli välja, et kooli restorani taga on esmaspäeva õhtul pidu üles keeratud - prantslased korraldasid mitme lauaga beer pongi ja siseruumis suitsetamisega tagasi ei hoitud. Seal ei suutnud kaua olla.

Teisipäeval läksime pangaasja ajama prantsuse stiilis. Et konto luua, pidime kõigepealt  appointmenti kokku leppima järgmiseks päevaks, et üldse saaks kuskilt pihta hakata. Ilm oli ilus, läksime Toulousei peale jalutama. Õhtul tuli kellelgi idee minna välja ja seadsime neljakesi Teijo, Felixi ja hispaanlasest Carlosega, kellega eelmisel õhtul tuttavaks saime sammud Café Populaire'i poole. Toulouses paistab iga õhtu pidu olevat, aga kusjuures kohad pannakse Eestiga võrreldes vara kinni. Isegi nädalavahetusel ei leia naljalt kohta, mis oleks terve öö lahti. Pillid on kotis tavaliselt kahe-kolme ajal. Kesköine metroo tagasi oli meie jaoks liiga vara ja nii sündis meie jalgratturite gang. Siin on väga hea lahendus liiklemiseks jalgrataste rentimine. Üle linna on väga palju "jaamu", kus on rattad reas ja automaat, mida ära moosides omale ratta saad. Esimene tund mööduski meil, et masin ära moosida (pipardas teine pisut) ja 20-25 minutiga sõidab linnast koju, saateks Carlose telefonist kuumad Ladina-Ameerika ja Hispaania rütmid.

Teijo on selfie-master

Järgmisel päeval pangas selgus, et see naisterahvas, kes pidi meiega kohtuma on kuskil mujal. Kuidagi saime ikka oma paberid täidetud ja asjad enam-vähem selgeks räägitud. Neljapäeval pidime panka ikkagi tagasi minema, sest meil olevat kuskile allkiri märkimata jäänud. Kirjutasin innukalt erinevatele dokumentidele alla, pärast tuli välja, et mulle oli kätte antud Teijo paberid. Prantsuse paberimajandus on huumor omaette.

Prantsusmaal ei saa olla ilma, et proovida kohalikku veini. Neljapäeva õhtul oli hea võimalus asjatundjat mängida ja otsida, milline on kõige odavam vein poes. Leidsin liitrise valge hinnaga 1.58 ja läksime ühe india kuti juurde, et teiste välistudengite rohkem tutvust teha.

Ööl vastu pühapäeva võtsime Biker Gangiga natuke põnevama väljakutse vastu ja sõitsime linnast koju paduvihma käes. Mul õnnestus kõnniteelt leida poolik võileib (või oli see muu kiirtoit) ja katkine vihmavari. Vihmavari oli selles olukorras väga praktiline leid, võileiva jätsin maha, kõht polnud nii tühi. Sattudes koduteel asfalteeritud rattateelt mudasele alleele suutsin ma sõita üle puujuure ja kukkuda selili sisse.

Stay classy

Võidukas selfie pärast võidusõitu kooli väravate ees

Nädal 1. Esimesed muljed

Tänasega sai läbi esimene nädal sisse elamist. Võtan lühidalt ja nii hästi kui oskan nädala sündmused kokku.

Kodu

Esmaspäeva hommikul läksime Teijoga otsima oma n.ö koordinaatorit härra Chauffot'd lootes, et ta annab meile vajalikud juhised-näpunäited esialgseks sisse elamiseks, tunniplaani ja sellega asi lõpeb. Selgus, et päris nii lihtne see pole. Põhimõtteliselt ainus, mis me temalt teada saime oli see, et tõenäoliselt meil sellel nädalal tunde pole (sõnade saatel "Which is unusual") ja et pangakonto avamiseks käivad koolis vahel pankade esindajad, aga kuna ta pole neid ammu näinud, siis rohkem ta ei osanud kosta. Ülejäänud küsimustes soovitas pöörduda Pauli (kohalik tudeng) või kellegi teise poole. Tegime kooli tudengikaardid ja üritasime otsida üht teist härrasmeest, kes otseselt tegeleb meie Erasmuse kursusega, et kindlaks teha, mis meie saatus sellel nädalal on. Teda kohtasime alles järgmisel päeval. Sõitsime Teijoga linna, tegime omale ühistranspordi kaardid ja esimesed sammud Toulousei kesklinna lähistel. Õhtul käisime poes, esimesi sisseoste tegemas. Kusjuures hinnad tunduvad olevat valdavalt samad, mis Eestis. Kuigi odavaim vein, mille koju tõin oli 1.25 eurot! Sellega sai esmaspäevale kriips peale tõmmatud.

Tunne, kui esmaspäeva hommikul üritasime kuulata ja aru saada, kuidas siin värgid käivad

Teisipäeval ärkasime jälle varem ja leidsime oma kursuse eest vastutava meesterahva üles. Selguski, et sellel nädalal meil tunde pole (ehk siis terve nädal aega linna uurida ja sisse elada), järgmisel nädalal on tunnid ja pärast seda on nädalane vaheaeg. Prantslastele vist meeldib väga puhata. Pärast seda sadasime härra Chauffot kontorisse uuesti sisse põhimõtteliselt sõnadega "We got some questions and we need some answers..." Targemaks saime ainult nii palju, et meid suunati edasi eri kohtadesse ja kuna lumi tuli maha, siis see on siin "unusual". Vanem tädi, kelle juurde makstakse üüri ja tagatisraha tõmbas meie nina ees ukse kinni sõnadega "tomorrow". Eriti siin inglise keelt ei räägita. Peale Tere, Aitäh, Head aega ja muude elementaarsete viisakusvormide kasutan ma väga tihti väljendit "Parlez-vous anglais?" (Kas Te räägite inglise keelt?)
Hiljem saime terve karja India tüüpide ja Rumeeniast pärit neiuga kokku, tegime lumesõda ja ehitasime robustse lumememme. Pakkusin esialgu välja, et teeme selle mitmekäelise hindude(?) jumala, aga lõpptulemuseks oli alasti raseda naise ja jänese hübriid.

Kolmapäeval jätkus samasugune asjaajamine. Jooksime mööda campust ringi ja üritasime küsimustele vastuseid ja vajalikke pabereid leida, et asjad liikuma saada. Rahaasjade-tädi oli seekord lõbus ja ütles, et veebruari üüri makstakse märtsis jne. Tagatisraha kohta küsides, vastas ka, et märtsis. Tegelikult saime nädala lõpus teada, et tuleb ikka veebruaris maksta, tuleb neile lihtsalt tagatisraha prantsuse keelne vaste öelda, siis pidavat aru saama, millest jutt käib. Koolis järjekordne tuur käidud ja kooli restoranis söödud, läksime jälle linna peale tuiama. Selline muster käis praktiliselt nädala lõpuni välja.

Kooli restoranist saab selliseid piduroogi hinnaga 1.99

Linn ise on väga ilus, tundub, et pea terve Toulouse ongi üks suur vanalinn. Üsna lihtne on aru saada, kus sa asud. Ühistransport liigub tihti ja igale poole ja üldse pole vahemaadki eriti pikad, nii et jalutada saab ka. Soojemaks läheb, siis saab tiirutada renditavate jalgratastega, mis pea iga nurga peal on ja suure jõe ääres veini juua. Peale koolis asjatamise oligi meil sel nädalal paar kultuurilist trippi ka. Peamiselt jahtisime erinevaid kirikuid, katedraale ja muid uhkeid rajatisi.

Leidsime Hogwartsi

Bienvenue à Toulouse!

Pühapäeval 1. veebruaril jõudsin Lauri ja Lauraga Lennart Meri Tallinna lennujaama olles kaasreisijaks Lauri isa vanas Ford Transit bussis, mille alarm töötas sõites peaaegu konstantselt, et kogu Tallinn saaks teada mu minekust Prantsusmaale. Lauri kiitis, et hea on panna inimeste pead pöörama ja et tähelepanu pole kunagi halb. Kiire check-in, hüvastijätmine  oli pigem rahulikult eestimaine kui Ameerikast päris tiineka draama ja nii juhatasid mu kallid inimesed mind turvakontrolli väravate juurde. Oodates lendu Pariisi tänasin veel isiklikult Sigridit, kes töötas sushibaaris, et ta märkas mind hommikul parandada, et mu lend ei lähe mitte 15:40, nagu ma olin mitu päeva enesekindlalt kõigile kinnitanud, vaid tegelikult 15:10. Tervitasin oma toredat reisikaaslast Teijot, noorhärra koolist, kellega ühiselt konnasööjate vabariiki õppima siirdume ja astusime lennukile.

3 tundi hiljem – Pariis; seekord mitte Eiffeli torn, küünlavalgel vein ja õhtusöök ega romantilise valgusega hotellituba, vaid vahepeatus Toulouse’i edasi lendamiseks. Olles teist korda massiivses Charles de Gaulle lennujaamas meenutas ta ikka mõõdult Tallinnat, suurlinnade lennujaamadel on kombeks nii teha. Järgnes umbes pooleteisttunnine lend uude kodulinna. Kohe oli tunne nagu oleks Kolumbuse ajal Ameerikasse seilava laeva peale sattunud, kus vähemalt kolmandik pardal olijatest laevas oma otsa leidis, sest lennukis ei möödunud 10 sekundit, kui keegi poleks üle saali köhinud. Mina ei kartnud, ma olen kõvasti sibulat söönud.

Laskudes õhtuse Toulouse’i kohale ja nähes linna säravaid tulesid sain ma aru, et mul pole ikka vähimatki aimu, mis siin saama hakkab – põnev teadmatus. Lootsin ainult siiralt, et prantslasest seltsimees Paul, kes ise meil eelmine semester Eestis külas oli meile ikka vastu mäletas tulla. Paul mäletas. Sõit kooli campusesse ja saime ühikatoad. Kusjuures juba alguses paistis silma see, mille eest mind nii mõnigi hoiatas – kurikuulus prantslastega asjaajamine. Aga tuba on mul tore, väike ja armas ja väga kajuti moodi.

Tänasime siiralt Pauli, sest meil poleks olnud vähimatki aimu sellest, kuidas saada lennujaamast ENACi campusesse (vähem kui 80 eurose taksoarvega). Samas ei ole meil siiani vähimatki aimu, kuidas meie elu kasvõi alates homsest hommikust välja nägema hakkab. Juhtnööride igasugusel puudumisel otsustasime Teijoga oma ühikamaja esimesel korrusel hommikul kokku saada ja hakata seda lõngakera ühest otsast korraga harutama.