9. ja 10. nädal

Viimased kaks nädalat siin on möödunud peamiselt kooli lainel. Tundub, et mida paremaks lähevad ilmad, seda rohkem kasvab ka loengutundide arv. Võrdluseks veebruar, kus oligi terve kuu peale 5 päeva kooli. Siiski sai nii mõndagi nähtud-tehtud.

Üheksandal nädalal oli mul esimene eksam – meteoroloogia. Seega möödusid sellele eelnevad päevad peamiselt raamatukogus istudes ja netis ülesandeid lahendades. Seda esiteks sellepärast, et raamatukogus on hea keskkond keskendumiseks (kui just allkorrusel asuvas bändiruumis Foo Fighters'i covereid ei mängita) ning vahetevahel kaob meie ühikamajas teadmata põhjusel mitmeks päevaks internet.

Nagu ma olen aru saanud, siis üks prantslastele meeldib väga streikida. Kindlasti väga üldistatud väide, aga nii ta paistab. Näiteks bussi oodates, et linna postkaarti saatma minna ei või kunagi kindel olla, millal täpselt ja kas buss tuleb. Peale postkaartide saatmise oli vaja ka pangas ühikatoa kindlustuse jaoks ära muuta aadress, kuna nädal enne sai ehitustööde tõttu hoonet vahetatud. Tark tegu oli see võimalikult ruttu ära teha, sest ühel meie kursuse india poisil läks tuba kuskilt otsast põlema ja tal oli tükk jamamist kuna kindlustus oli eelmisel aadressil.

Üheksanda neljapäeva õhtul oli meil koolis järjekordne pidu, kuid kuna järgmisel hommikul oli vaja vara kooli minna, siis käisin kõigest pre-partyl, et tuttavad näod ära näha. Niisamuti ütlesin ära ka reedesest öisest linna vallutamisest kuna laupäeva hommikul plaanisime Teijo ja Andreasega kahepäevase retke teha.

Niisiis 4. aprilli hommikul lõime Andrease rendikale hääled sisse ja kihutasime Albi suunas, kus ma juba korra käinud olen, et alustada kahepäevast 'külajahti' nagu ma seda nimetasin. Ehk peamine eesmärk oli ära näha väikesed linnad-külad Toulouse'i lähiümbruses. Kuna Albi linn on ilus ja esimene kord oli aega vähe ja ilm soovida, siis otsustasin juba enne, et seda kohta on vaja teist korda külastada. Seekord oli meil aega küllaga, et linn läbi jalutada ja ilm oli veidi parem kui eelmine kord. Terve asula on nagu üks suur vanalinn nii et vaatamist jagub seal küll.

Albi

Kesklinnas mängis noor mees köiel ronides-kiikudes elektrikitarril klassikalisi palasid

Pärast paaritunnist jalutuskäiku läbi Albi suundusime edasi vallutama järgnevaid asulaid. Kui aus olla, siis ma ei mäleta enam ühegi nime, aga vaatamata sellele olid kõik väga ilusad. vanad ja mõnusalt lõunamaised. Samamoodi ka loodus nende ümber.

Linnad-külad nähtud suundusime Lacaune linnakese juurde, mille kõrval asus meie öömaja ühes kämpingus. Tänu väikesele lüngale meie teekonna planeerimisesl kujunes sõit Lacaune'i oodatust pikemaks, nimelt kolmetunniseks sõiduks. Iseenesest oli see päris koomiline lugu; lühidalt, broneerisin valikute puudumisel meile öömaja Albist tunni aja kaugusele, mis jäi aga meie planeeritud sõidust tegelikult vastassuunda. Jätsin selle mainimata eeldusel, et kamraadid tutvuvad jagatud infoga. Ning kuna ma ise ka täpselt ei tutvunud meie teekonnaga, siis tuli päeva lõpuks suure üllatusena see, et meie öömaja asub 'pisut' eemal meie marsruudist. Siinkohal oleks paslik tsiteerida Tom'i, mu eelmise suve host-dad Oregonis, USAs: 'ASSUMEing makes an ASS out of U and ME,'. Nii jätkus meie teekond läbi Lõuna-Prantsusmaa kauni looduse, saateks päikeseloojang ja kõlaritest kostuv Bob Marley.

Jõudsime elusana läbi väga tiheda udu ja järskude kurvide ööbimiskohta. Seltsimehed lugesid põhimõtteliselt palveid, et me ikka kohale jõuaks. Kuna oli pühade nädalavahetus mõtlesime, et miks mitte minna pühapäeva hommikul Lacaune'i kirikusse. Linn oli lähedal ja võtsime jalad selga, et minna. Ma ei tea, kas asi oli selles, et asusime kuskil keskmisest kõrgemal või on lihtsalt ilm siin väga ebastabiilne, aga oi kurat, kui külm oli hommikul ja ka keskpäeval. Pakun, et alla viie kraadi kindlasti. Siiski, kirikus käidud, teenistus nähtud, aru ma suurt ei saanud ning asusime tagasiteele Toulouse'i suunas.

Mõtlesime ikka ka tagasisõidust maksimumi võtta. Nägime ära mõned järved, tammid, Castres linnakese. Pärastlõunaks oli aga ilm selline, et võta või riided seljast ära - läksime järve ujuma. Vesi oli muidugi jääkülm. Pärast saime vanapaari käest kiita, et küll me oleme vaprad.

Selle aasta esimene suplus tehtud!

Castres

Nagu ma olen ka enne maininud meeldib prantslastele peale streikimise hirmsasti pühi pidada. Nii pikenes nädalavahetus ühe päeva võrra ehk ka esmaspäev, 6. aprill oli vaba, mis andis ideaalse võimaluse koduperenaist mängida ja oma pesa korda teha.

Nüüd võin küll käsi südamel vanduda ja arvamise-ennustamise lõpetada, sest viimase nädalaga tuli päris kindlasti kevad Lõuna-Prantsusmaale. Võttis aega, samas asja sai. Meile hea uudisena jäi viimasel neljapäeval, 9.aprillil loeng ära, mis andis vaba päeva. Läksime viiekesi rumeenlase, kataloonlase ja kahe slovakiga Prantsusmaa sügavusi avastamas – otseses mõttes. Meie esimene checkpoint oli Gouffre de Padirac, koobas, mis asub rohkem kui 100 meetri sügavusel. Koobastest voolab läbi maa-alune jõgi, mille peal saab väga hästi paadiga sõita, mis on eriti vahva. Koobastesse pääsemiseks on maa sees lihtsalt 35 meetrise läbimõõduga auk, paarkümmend meetrit sügav. Eriti märkimisväärne on seal maa all pole üldse vähe ruumi vaid mõne koha peal on lagi 90 meetrit 'põrandast'. Ainult vaata ja imesta.

Gouffre de Padirac sissepääs

Pärast maa-alust ringkäiku sõime lõunat lähedal asuvas külas. Võrreldes Eestiga on Prantsusmaal väljas söömine üsna kallis. Tavaliselt jääb päevapraad kuskile 10 euro juurde ja see võib olla midagi eriti lihtsat nagu friikartulid lihaga vms. Siiski, kere täis pargitud suundusime edasi Rocamadour'i, kus kalju küljel on kirik ja väike küla. Läbi keskaegse külakese sai ette võtta 'palverännaku' ja ronida kalju otsa seal asuva kiriku juurde. Poolel teel leidsime pisikese järsu koopa, mis mõnikümmend meetrit kalju sisse suundus ja meie tähelepanu köitis. Tunneli lõpust leidsime aardekirtsu asemel kolm magavat nahkhiirt ja seinalt prantsusekeelse kritselduse, mis meie keelde tõlgituna kõlaks 'ma masturbeerisin siin'. Vaimukas. Kirik tipus nähtud matkasime alla tagasi ja sõitsime kodu poole. Teised läksid Iiri pubisse õlut jooma, mina suutsin haigeks jääda (Mu kursavend: ''I don't get it, you're from Estonia and you fall sick in spring?'', ''Sh*t happens,'' sai ta lõbusa vastuse) ja jõin nädalavahetusel kodus teed.

Vaade Rocamadour'ile

Palverändurid

Nüüd on tulemas üks nädal kooli ja pärast seda on eepiline nädalane vaheaeg!

Jõudu ja jaksu!

''As they say in my home town: ''Don't forget to be awesome!'''' - John Green

7. ja 8. nädal

Olen Prantsusmaal veetnud nüüdseks kaks kuud – kaheksa nädalat. Eelnevas postituses mainisin, et paariks päevaks saabus meile Eesti suvi 23 soojakraadiga, kuid viimase kahe nädala jooksul pole meid rohkem nii hästi hellitatud. Siiski on tunda, et õige kevad/suvi on kohe-kohe tulemas.

Kuna mulle väga meeldib tutvuda eri maade-rahvaste kultuuriga (võiks isegi öelda, et see on väike kirg), siis seitsmenda nädala esmaspäeval rääkisin oma hiinlasest sõbranna nõusse, et kokata üks ehtne Hiina roog (nime ma kahjuks ei mäleta, kuid võite arvata, peamine koostisosa oli riis). Taustaks Hiina muusika ja mina lugemas artiklit faktidest Hiina kohta, millest vähemalt pooled väited hiinlanna sügava kahtluse alla seadis, isegi minu protestil "kui see on internetis, peab see tõsi olema".

Seitsmendal nädalal tuli mulle Lyonist (suuruselt teine linn Prantsusmaal) Laura külla, kes seal ise Erasmus+ programmiga sel semestril kunsti õpib. Kusjuures Lyon pole Toulouse'st Prantsusmaa suhtes üldse väga kaugel – autoga umbes viie tunni sõit. Mul õnnestus seekord giidi mängida selle kogemustepagasiga, mis mul praeguseks Toulouse'st on ja teha nimekiri kohtadest, mis kindlasti ära tuleb külastada. Vaatamata sellele, et ilusat ilma jätkus kõigest üheks päevaks sai ikkagi käidud näiteks Lafayette'i katusel kohvi joomas, kust avaneb väga hea vaade linnale, hilisõhtul parkimismaja katusel kebabi söödud, Flower's Cafe-s on väga hea juustukook. Külastasime Les Abattoirs muuseumit-galeriid, mis oli omal ajal tapamaja, nüüd ripub seal ühes seinas 13x8 meetrit suur Picasso teos ja hoone on täis kaasaegset kunsti, jalutasime parkides, külastasime kirikuid ja sattusime peale ka mõnele second hand poele. Ühesõnaga selline ülevaatlik linnatiir sai ära tehtud. Kusjuures see on tõesti äge, et siin on palju vintage kaltsukaid, kust võib igasugust huvitavaid ja lahedaid rõivaid leida, mille sarnased tavaliselt meie vanavanemate kappides koisid toidavad.

Kunst?

Tulime ühel õhtul Lauraga poest ja tagasi tuppa jõudes avastasin nagu midagi oleks toast puudu. Jäljetult olid kadunud laua tagant tool ja laua pealt lamp – täielik müsteerium. Otsisime küll voodi alt ja sahtlist aga ei ühtegi märki toolist ega lambist. Helistades ühika administratsiooni ja proovides seda salapärast juhtumit lahendama hakata, sain vastuseks, et kõik on täiesti normaalne, kuna tehnik veab kõikidest tubadest toolid ja lambid ära ja kätte saan need teise ühika toast. Nimelt saime märtsi alguses teate, et märtsi lõpus peame ümber kolima kõrval asuvasse ühikasse, mis tuli äsja remondist, kuna nüüd algavad siin renoveerimistööd. Ma täpselt ei tea, mida nad korda tegema hakkavad väljast ja seest vaadates ideaalses korras majas, aga naised saunas rääkisid, et vundament pidi mäda olema või midagi sellist, kes teab. Samamoodi jäi ka saladuseks, miks kutsuti tehnik toole ja lampe vedama.

Niisiis 8. nädala esmaspäeval jätsingi hommikul esimesse tundi minemata, et oma elamine kõrvalmajja ümber kolida. Lootsin veel hommikul enne järgmist tundi ka CAF'i (kust elamistoetust taodelda) jõuda, et oma pangakonto info neile viia, sest ilmselt suutsid nad selle ära kaotada. CAF'iga on see naljakas lugu, et mulle räägiti juba Eestis hirmulugusid sellest kohast, kuidas sinna mitmeid kordi minema peab enne kui asjad liikuma saab. Esialgu sain oma paberid korda aetud ja lootsin, et sellega asi lõpeb ja võin vilet lasta, et nii kergelt pääsesin. Küll aga tulid mõned nädalad hiljem kirjad, kus paluti mul tuua kontorisse sünnitunnistus või pangakonto info, mille ma neile olin juba varem viinud. Prantsuse paberimajandus. Küll aga CAF'i läksin teine päev kuna koliminegi võttis oodatust rohkem aega. Vedades oma asju ühest majast teise sattusin olukorda, kus mul ei õnnestunud mõnda aega oma esimesse tuppa enam sisse pääseda ja teises toas tuli teha täielik suurpuhastus, kuna üsna palju toast oli ehitustolmuga kaetud. Mul läks veel hästi, Teijo näiteks ei saanud nädalavahetusel sisse kolides uut tuba korralikult koristada ja pidi kilekotte sussidena kasutama.

Leidsin Toulousei kesklinnast suurepärase teepoe Palais des Thés. Sisse astudes pakutakse teed proovida ja teenindus on väga sõbralik, viisakas ja räägitakse prantslaste kohta väga hästi inglise keelt. Olin väga positiivselt üllatunud. Väga viis koht.

Neljapäeval-reedel olid meie kooli campuses ja selle ümber suured spordivõistlused. Terve koolihoov oli täis nii meie kui teiste ülikoolide noori Prantsusmaalt kui mujalt Euroopast. Vali muusika kajas hommikust õhtuni ja campus-t täitsid kirevates värvides ja retuusides noormehed. Mina aga läksin reede hommikul Katalooniast (Hispaania autonoomne piirkond) pärit kursavennaga jõe äärsesse kohvikusse kohvi jooma. Sain teada, et Kataloonial on väga huvitav ajalugu, sai mitmeid paralleele tõmmatud Eesti olukorraga Nõukogude Liidu ajal, ja et kataloonlased ei loe end reeglina Hispaania osaks.

Reede õhtul viis tee jälle tuttavasse El Doradosse, kuhu ma seekord pikemalt peatuma ei jäänud, (sain kõigest paar kiiret õppetundi Carloselt reggeatoni tantsimiseks), sest laupäeva hommikul olime Belgiast pärit Andreasega, kes Toulouse-is turunduse praktikat teeb, plaaninud minna kahepäevasele roadtrip'ile Püreneede mäestikku, mis lahutab Hispaaniat ja Prantsusmaad, ja selle lähistele.

Tulles maalt, kus me nimetame mäeks 300 meetri kõrgust küngast, oli nädalavahetus Püreneede mäestikus kindlasti üks ägedamaid kogemusi. Meie peamiseks sihtmärgiks oli Pic du Midi, mägi mis on 2877 meetrit kõrge ja kõigest kahe ja poole tunni kaugusel Toulouse'ist. Pic du Midi tipus on observatoorium, mis algselt ehitati 19. sajandi lõpus. Näiteks 60'ndatel tehti seal pilte Kuust, et valmistada ette Apollo missioonid sinna lennuks. Väike tip, kes reisivad välismaal – võrdlemisi odavam ja palju huvitavam kui hotellis ööbida on rentida kohalikelt tuba majas/korteris lehekülje airbnb.com kaudu. Meie öömaja asus väikeses Sarrancolin'i külas mägede kõrval. Jällegi, väga ilus koht. Seadsime end seal sisse ja asusime laupäeva pärastlõunal Pic du Midi suunas teele.
Kui Sarrancolin asus veel suhteliselt madalate küngaste vahel, siis mida lähemale oma sihtmärgini jõudsime seda vingemaks läks maastik, järsemaks mäed ja ohtlikumaks kurvid.

Vahel pidi kuristiku serval täiesti pilve sees sõitma

Poolteist tundi rallitamist ja jõudsime jalamile, kus asus suusakuurort. Sealt edasi tuli võtta köistee (ingl k. cable car), et tõusta sellega mäe tippu. Ilm oli pilvine, seega maapinda me tipust ei näinud. Küll aga oli vaade mägedele täiesti olemas ja väga võimas. Mõned (hull)julgemad võtsid suusad kuurortist kaasa ja sõitsid otse tipust alla. Observatooriumis sai tiir tehtud, natuke selle ajalooga tutvutud ja ka muuseumipool ära nähtud.

Vaade observatooriumile pilvitu ilmaga

Õhtul jõudsime tagasi Sarrancolin'i. Õhtusöögiks kohalikult pitsameistrilt Citroeni bussis valmistatud pitsa ja hilisõhtune jalutuskäik läbi küla.

Pühapäeva hommikul suundusime mäestiku äärel asuva Lac de Payolle'i poole, mis oli meie külast umbes poole tunni kaugusel Pic du Midi poole sõites. Enne aga tegime varahommikuse shopingu ja vaatasime küla veel hommikuvalguses üle.

Järv on seal ilmselt tänu lumesulaveele, mis mägedest tuleb (vett kannatas juua ka). Ringkäik metsas ja ümber järve ning suundusimegi tagasi Toulouse'i poole. Kuna ilm oli suhteliselt hea ja pilve sees tagasi sõitma ei pidanud, siis sai väga head vaadet imetleda.

Head kevadet Eestisse!