9. ja 10. nädal

Viimased kaks nädalat siin on möödunud peamiselt kooli lainel. Tundub, et mida paremaks lähevad ilmad, seda rohkem kasvab ka loengutundide arv. Võrdluseks veebruar, kus oligi terve kuu peale 5 päeva kooli. Siiski sai nii mõndagi nähtud-tehtud.

Üheksandal nädalal oli mul esimene eksam – meteoroloogia. Seega möödusid sellele eelnevad päevad peamiselt raamatukogus istudes ja netis ülesandeid lahendades. Seda esiteks sellepärast, et raamatukogus on hea keskkond keskendumiseks (kui just allkorrusel asuvas bändiruumis Foo Fighters'i covereid ei mängita) ning vahetevahel kaob meie ühikamajas teadmata põhjusel mitmeks päevaks internet.

Nagu ma olen aru saanud, siis üks prantslastele meeldib väga streikida. Kindlasti väga üldistatud väide, aga nii ta paistab. Näiteks bussi oodates, et linna postkaarti saatma minna ei või kunagi kindel olla, millal täpselt ja kas buss tuleb. Peale postkaartide saatmise oli vaja ka pangas ühikatoa kindlustuse jaoks ära muuta aadress, kuna nädal enne sai ehitustööde tõttu hoonet vahetatud. Tark tegu oli see võimalikult ruttu ära teha, sest ühel meie kursuse india poisil läks tuba kuskilt otsast põlema ja tal oli tükk jamamist kuna kindlustus oli eelmisel aadressil.

Üheksanda neljapäeva õhtul oli meil koolis järjekordne pidu, kuid kuna järgmisel hommikul oli vaja vara kooli minna, siis käisin kõigest pre-partyl, et tuttavad näod ära näha. Niisamuti ütlesin ära ka reedesest öisest linna vallutamisest kuna laupäeva hommikul plaanisime Teijo ja Andreasega kahepäevase retke teha.

Niisiis 4. aprilli hommikul lõime Andrease rendikale hääled sisse ja kihutasime Albi suunas, kus ma juba korra käinud olen, et alustada kahepäevast 'külajahti' nagu ma seda nimetasin. Ehk peamine eesmärk oli ära näha väikesed linnad-külad Toulouse'i lähiümbruses. Kuna Albi linn on ilus ja esimene kord oli aega vähe ja ilm soovida, siis otsustasin juba enne, et seda kohta on vaja teist korda külastada. Seekord oli meil aega küllaga, et linn läbi jalutada ja ilm oli veidi parem kui eelmine kord. Terve asula on nagu üks suur vanalinn nii et vaatamist jagub seal küll.

Albi

Kesklinnas mängis noor mees köiel ronides-kiikudes elektrikitarril klassikalisi palasid

Pärast paaritunnist jalutuskäiku läbi Albi suundusime edasi vallutama järgnevaid asulaid. Kui aus olla, siis ma ei mäleta enam ühegi nime, aga vaatamata sellele olid kõik väga ilusad. vanad ja mõnusalt lõunamaised. Samamoodi ka loodus nende ümber.

Linnad-külad nähtud suundusime Lacaune linnakese juurde, mille kõrval asus meie öömaja ühes kämpingus. Tänu väikesele lüngale meie teekonna planeerimisesl kujunes sõit Lacaune'i oodatust pikemaks, nimelt kolmetunniseks sõiduks. Iseenesest oli see päris koomiline lugu; lühidalt, broneerisin valikute puudumisel meile öömaja Albist tunni aja kaugusele, mis jäi aga meie planeeritud sõidust tegelikult vastassuunda. Jätsin selle mainimata eeldusel, et kamraadid tutvuvad jagatud infoga. Ning kuna ma ise ka täpselt ei tutvunud meie teekonnaga, siis tuli päeva lõpuks suure üllatusena see, et meie öömaja asub 'pisut' eemal meie marsruudist. Siinkohal oleks paslik tsiteerida Tom'i, mu eelmise suve host-dad Oregonis, USAs: 'ASSUMEing makes an ASS out of U and ME,'. Nii jätkus meie teekond läbi Lõuna-Prantsusmaa kauni looduse, saateks päikeseloojang ja kõlaritest kostuv Bob Marley.

Jõudsime elusana läbi väga tiheda udu ja järskude kurvide ööbimiskohta. Seltsimehed lugesid põhimõtteliselt palveid, et me ikka kohale jõuaks. Kuna oli pühade nädalavahetus mõtlesime, et miks mitte minna pühapäeva hommikul Lacaune'i kirikusse. Linn oli lähedal ja võtsime jalad selga, et minna. Ma ei tea, kas asi oli selles, et asusime kuskil keskmisest kõrgemal või on lihtsalt ilm siin väga ebastabiilne, aga oi kurat, kui külm oli hommikul ja ka keskpäeval. Pakun, et alla viie kraadi kindlasti. Siiski, kirikus käidud, teenistus nähtud, aru ma suurt ei saanud ning asusime tagasiteele Toulouse'i suunas.

Mõtlesime ikka ka tagasisõidust maksimumi võtta. Nägime ära mõned järved, tammid, Castres linnakese. Pärastlõunaks oli aga ilm selline, et võta või riided seljast ära - läksime järve ujuma. Vesi oli muidugi jääkülm. Pärast saime vanapaari käest kiita, et küll me oleme vaprad.

Selle aasta esimene suplus tehtud!

Castres

Nagu ma olen ka enne maininud meeldib prantslastele peale streikimise hirmsasti pühi pidada. Nii pikenes nädalavahetus ühe päeva võrra ehk ka esmaspäev, 6. aprill oli vaba, mis andis ideaalse võimaluse koduperenaist mängida ja oma pesa korda teha.

Nüüd võin küll käsi südamel vanduda ja arvamise-ennustamise lõpetada, sest viimase nädalaga tuli päris kindlasti kevad Lõuna-Prantsusmaale. Võttis aega, samas asja sai. Meile hea uudisena jäi viimasel neljapäeval, 9.aprillil loeng ära, mis andis vaba päeva. Läksime viiekesi rumeenlase, kataloonlase ja kahe slovakiga Prantsusmaa sügavusi avastamas – otseses mõttes. Meie esimene checkpoint oli Gouffre de Padirac, koobas, mis asub rohkem kui 100 meetri sügavusel. Koobastest voolab läbi maa-alune jõgi, mille peal saab väga hästi paadiga sõita, mis on eriti vahva. Koobastesse pääsemiseks on maa sees lihtsalt 35 meetrise läbimõõduga auk, paarkümmend meetrit sügav. Eriti märkimisväärne on seal maa all pole üldse vähe ruumi vaid mõne koha peal on lagi 90 meetrit 'põrandast'. Ainult vaata ja imesta.

Gouffre de Padirac sissepääs

Pärast maa-alust ringkäiku sõime lõunat lähedal asuvas külas. Võrreldes Eestiga on Prantsusmaal väljas söömine üsna kallis. Tavaliselt jääb päevapraad kuskile 10 euro juurde ja see võib olla midagi eriti lihtsat nagu friikartulid lihaga vms. Siiski, kere täis pargitud suundusime edasi Rocamadour'i, kus kalju küljel on kirik ja väike küla. Läbi keskaegse külakese sai ette võtta 'palverännaku' ja ronida kalju otsa seal asuva kiriku juurde. Poolel teel leidsime pisikese järsu koopa, mis mõnikümmend meetrit kalju sisse suundus ja meie tähelepanu köitis. Tunneli lõpust leidsime aardekirtsu asemel kolm magavat nahkhiirt ja seinalt prantsusekeelse kritselduse, mis meie keelde tõlgituna kõlaks 'ma masturbeerisin siin'. Vaimukas. Kirik tipus nähtud matkasime alla tagasi ja sõitsime kodu poole. Teised läksid Iiri pubisse õlut jooma, mina suutsin haigeks jääda (Mu kursavend: ''I don't get it, you're from Estonia and you fall sick in spring?'', ''Sh*t happens,'' sai ta lõbusa vastuse) ja jõin nädalavahetusel kodus teed.

Vaade Rocamadour'ile

Palverändurid

Nüüd on tulemas üks nädal kooli ja pärast seda on eepiline nädalane vaheaeg!

Jõudu ja jaksu!

''As they say in my home town: ''Don't forget to be awesome!'''' - John Green