Viimased nädalad Prantsusmaal ja tagasi Eestisse!

Place de la Bourse Bordeaux's, kus päeval jooksevad alasti lapsed, kes seda kloorivett joovad

Pärast Lyonis käiku teadsin, et mu suuremad tegemised-käimised on tehtud ja paikseks elukohaks jääb viimasteks nädalateks kooli campus ja mu toa neli seina. Nimelt kolm nädalat juuni algusest saati oli paras eksamitemöll. Siiski, viimasesse nädalavahetusse toppisin vahele kiire Bordeaux külastuse. Kuid huvitav on tõesti, et koormus on semestri peale väga ebaühtlaselt jaotunud, kuna veebruaris oli terve kuu peale 5 päeva kooli, märts samuti üsnagi mugav.

Lühidalt, kui mõned üksikud põnevamad seigad välja arvata, siis viimase kolme nädala rutiin oli peamiselt õpi-eksam-söö-trenn-õpi-naera naljakate kasside peale internetis-õpi veel... elu nagu tudengil ikka. Peale akadeemilise tuupimise, mida ENAC'is palju kohtas oli natuke loomingulisem lähenemine Flight Operations projektile, kus pidime viie peale koostama detailse virtuaalse lennuliini plaani alates kaalude arvutustest, maandumisradade erinevatest omadustest ja nii edasi. Võiks öelda, et kõigist õppeainetest õpetas see kõige rohkem reaalselt tööd tegema (mitte ainult infot pähe taguma) ja oma panust meeskonnatöösse andma. Samas sõi ka kõige rohkem närve - sa tead, et oled projekti pärast frustreeritud kui su indiast pärit kursavend sulle rahunemiseks jäätise annab.

Viimasel nädalavahetusel tegin kiire külastuse Bordeaux linna, mis asub minust kõigest umbes kahe tunni kaugusel. Esimesel õhtul Laura ja Anna-Mariaga veidike ringi linna peal ringi käies ei saanud ma aru, mis maal ma olen, veel vähem sellest, mis linnas. Saime endale kaheks ööks toreda korteri üsna kesklinna lähedusse, aga päris piiri peale, kus tundus olevat suur sisserändajate kommuun. Minu arust oli omamoodi vaimukas, et esimesel õhtul ei näinud me praktiliselt muud kui eestlase jaoks eksootilisi inimesi, tänavaid täis lõuna- ja idamaiseid poode ja kaupu ning kuulsin ainult mulle arusaamatut keelt (märkuseks, mitte prantsuse). Huumoriga pooleks lootsin, et järgmine päev jõuaksime ikka Bordeaux'sse ka.

Järgmisel päeval õnn naeratas ja kõigest ühe tänava ületades jõudsime "Bordeaux'sse". Käisime linn läbi nii, et jalad olid nagu pelmeenid all. Iseenesest on kesklinna ümbrus ilus. Samas tunnen, et mu ootused olid inimeste poolt üles kruvitud, kes Bordeaux'd kiitsid. Linn on omapärane, küllaltki rahulik ka, aga ta ei jätnud mulle vaimustavat muljet millegi erilisega. Võib-olla ei piisanud lihtsalt ühest päevast, et linnast üldpilti saada, või ei leidnud me lihtsaid parimaid kohti üles. See-eest mulle väga meeldis natuke kesklinnast väljas üks veinibaar, kuhu sattusime pool-juhuslikult. Väga hubane ja väga prantsusepärane. Pühapäeva hommikul oli mul väike sekeldus, et Toulouse'i tagasi saada, sest trammid streikisid just õigel ajal, aga lõpp hea - kõik hea. Bordeaux's tundus palju lahedaid kohvikuid-restorane leiduvat.

Viimasel kahel päeval olid semestri kaks kõige raskemat eksamit. Teisipäeval kolisin toast välja, kuid kuna lennuk lahkub kolmapäeva hommikul, veedan ma öö kursavenna "kajutis". Säästsin 20 eurot sellega, et nühkisin tund aega lisaks tuba puhtaks kui administratsioonitöötaja jaoks see piisavalt puhas polnud, ning õhtul tähistame kursusekaaslastega nendele teadmata meie jaaniõhtut campuse grillplatsil ja eestlaste ärasaatmist.

Niisiis, viimane õhtu Prantsusmaal ja homme, 24. juuni hommikul asun teele kodumaa suunas!
Ning juba 29. juunil algab mul uus "rännak", seekord kodumaa metsadesse ajateenijana Logistikapataljonis 11-ks kuuks.

Aitäh kõigile, oli tore!
Au revoir et merci!

PS. Prantsuse keelt ma ikka selgeks ei saanud...

"Avant, avant, Lion le melhor"

 Paar päeva pärast Inglismaal käiku puhkasin korraks Toulouse'is jalga, näitasin näo kursusekaaslastele ära, et nad mind ära ei unustaks ning läksin järgmisele sõidule. Seekord Lyoni, mis koos oma ääre- ja eeslinnadega on Prantsusmaal suuruselt järgmine pärast Pariisi. Vaatamata sellele, et tegu on küllaltki suure ja väga ilusa linnaga on ta suurest turismimassist puutumata jäänud ning annab võimaluse rahumeeli kohalikku elu-olu avastada ilma, et sa iga teise turisti pildialbumisse satuksid.

Lyon on Toulouse'ist mõnes mõttes huvitavam juba sellepärast, et läbi linna voolavad kaks jõge, mis üheks saavad ning linnas on palju künkaid. Seda andis kohe alguses tunda, kui Lauraga tema korterisse jalutasime. Sealt üles ronides pole trenni vaja tehagi, piisab täiesti ainuüksi selle vallutamisest. Esimesel õhtul saingi põgusa ülevaate, mida Lyon endast kujutab. Juba alguses paistis silma, et linnapilt on mõnusalt vaheldusrikas.

Ilmaga oli ideaalselt vedanud. Kui Inglismaal oli... ütleme, tüüpiline Suurbritannia ilm, siis Lyonis võta või kõik riided ära. Järgmisel päeval sai Lyoni imetleda juba päevavalges ja palavuses ning võtsin aega käia ära järjekordses muuseumis (lõpuks ometi seosed kohaliku linnaga).Sama päeva õhtul ronisime La Basilique De Notre Dame De Fourviere'i juurde mäe otsa - väidetavalt kõige turistikam koht Lyonis, mis tuleb igaljuhul ära näha. Meie eesmärk oli rohkem seal kõrval asuvas pargis veini juua aga lõpetasime väga mõnusalt Saône jõe kaldal ning pärast seda proovisime baaris Belgia õlut, millel oli 11 pööret minutis.

Laupäeval viis Laura mind Parc de la Tête d'Or, mõnus suur park järvega. Seal võib rahulikult jalutades jätsi süüa nii, et mingi kaelkirjak toimetab kõrval, kuna sinna on igasuguseid imeloomi kokku toodud. Lyon'is toimub ka sellel aastal mingi rooside festival (?) ja seetõttu oli pargis väga uhke maskeraad korraldatud. Tegelt on terve linn igasugust roositeemalist värki täis. Õhtupimeduses käisin avastamas Lyoni vanalinna, mis on peamiselt häid restorane ja niisama kohalikku head melu

Pühapäeval võtsime järgmise mägironimise ette ja ukerdamise üles La Croix-Rousse'i.  Väga mõnus rahulik linnaosa ja avaneb suurepärane vaade üle Lyoni. Mainimata ei saa jätta, et seal on palju väga lahedaid kohvikuid, mis künka jalamile jäävad. Õhtul käisime vanalinnas söömas, mis oli jällegi väga äge kogemus.

Lyon on tõesti väga lahe linn. Tõtt öeldes on ta minu arust Toulouse'ist põnevam ja mitmekülgsem. Samas on ta rahulik ja pole kartust, et turistimass su pulbriks tambiks. Kui nüüd õnneks läheb käin korra veel Bordeaux's ära, aga ülejäänud kolm nädalat siin Toulouse'is mööduvad peamiselt eksamiteks tuupides.

Päikest Eestisse! (Siin on nii palav, et võtab silmanägemise ära!)

Inglismaa - Liverpool ja Manchester

Eelmisel nädalavahetusel läksin avastama Inglismaad. Mitte küll tervet Inglismaad vaid ainult kahte linna, samas ega kolme päevaga oluliselt rohkem näha ei jõuagi. Enne kui kõik jalgpallihuvilised ähmi täis lähevad pean ära mainima, et minu Liverpooli ja Manchesteri külastusel polnud jalkaga mingit pistmist. Pikk jutt lühikeseks: pidin minema nädalavahetuseks Manchesteri sõbrale külla, kuid asjad läksid nii, et selleks ajaks sattus ta Hispaaniasse ning läksingi seekord omapäi avastama ning nädalavahetus kujunes ilmselt kõige omapärasemaks reisuks minu Erasmuse ajal.

Niisiis, eelmisel laupäeva hommikul asusin teele Carcassonne'i (ühes varases postituses on sellest linnast täpsemalt juttu), mis asub tund aega Toulouseist, et sealt lennata Liverpooli. Kui ladusin lennujaama turvakontrollis oma asju taskutest ja igaltpoolt mujalt hunnikusse paigutas üks vanem daam kogemata osa minu varandusest oma sõbranna kandikusse ning tekkis väike humoorikas arusaamatus. Muidu poleks see mainimist väärt, aga hiljem lennukis tuli välja, et istun nende kahe vanema daami kõrval ning saime terve lennu jutustada maast-ilmast. Tegu oli kahe väga särtsaka päris soolidses eas vanadaamiga, kellest üks oli britt ning teine sündinud Lätis, elanud Šveitsis ja nüüd Prantsusmaal. Mul on alati hea meel näha inimesi, kes võiksid vanuse poolest mu vanavanemad olla, aga ise on särtsu täis ja elavad elu täiel rinnal. Ega neid palju tegelikult ei kohta, kuid etteruttavalt võin öelda, et sellel nädalavahetusel sattusingi ma suhtlema inimestega (ja peamiselt naisterahvastega), kel vanust vahemikus 60-70. Daamid soovisid mulle head Inglismaa avastamist ja lubasid teisipäeva hommikul tagasisidet küsida, kuna selgus, et lendame sama lennuga tagasi Prantsusmaale.

Kohale jõudes tervitas mind päikesepaiste ja soe ilm - haruldus, mida Inglismaal harva kohtab. Natuke võttis aega harjuda, et nad sõidavad 'valel' poolel teed. Aga mul oli hea meel, et olen lõpuks sattunud maale, kus räägitakse keelt, mida ma valdan. Kuigi alguses oli väga põnev kuulata suures koguses briti aktsenti, kõik kõlas väga fancy'lt. Muidu oleksin peatunudki Liverpoolis kõik kolm ööd, aga mul tekkis raskuski majutuse leidmisega, kuna nädalavahetusel oli suur muusikafestival linnas ning kõik ööbimiskohad olid kas täis või hinnad lakke aetud. Õnneks õnnestus mul couchsurfing'i (saab tasuta majutust otsida sealt) kaudu leida koht Manchesteris kaheks ööks ühe Indoneesia kuti juures ning viimaseks ööks leidsin Liverpooli odava hosteli. Ühesõnaga, rongiga Manchesteri sõites tundsin ära Harry Potterist tuttava stseeni, kus tädi (minu puhul härrasmees) käruga mööda vaguneid käib ja hõiskab briti aktsendiga: "Anything from the trolley?" (Mart Laus teab, millest räägin).

Manchesteri jõudes sain korraks oma võõrustajaga kokku ning läksin siis omapäi linna uudistama. Kesklinn oli väiksem, kui ma arvasin, nii et nägin juba ühe õhtuga päris palju. Eriti põnev oli Castlefieldi linnaosa, mis juba peale vaadates ütles 'tööstusrevolutsioon'. Sattusin ka linnaossa, mida kutsuti gay village'iks. Üldse panin Liverpoolis ja Manchesteris, et palju lehvib vikerkaarevärvilisi lippe, tundub, et ühiskond on gei'de suhtes väga tolereeriv. Õhtul sain oma võõrustaja ja tema sõbraga kokku ning läksime baari ja mul tekkis pikk, huvitav ja sisukas vestlus Lõuna-Aafrika Vabariigi teemal, kust üks seltsimeestest pärit oli. Baaris kohtasin rootslasi, kellest üks hiljem mu lauda tuli, tõstis klaasi ja ütles "Terviseks!"

Õhtu lõpuks läksime indoneeslasega tema ühikasse. Tegemist oli vana majaga ning pidime väikeses toas temaga voodit jagama. Selle vastu polnud mul otseselt midagi, kuna olen üsna vabameelne inimene, kuid tõtt öelda päris sellist öömaja ma ei oodanud. Eriti kui öösel ärkasin selle peale, et mu lahke võõrustaja hakkas läbi une norskama, valjult hambaid krigistama ja lalisema nagu väike laps.

Järgmiseks hommikuks oli ilm muutunud jälle 'normaalseks' Suurbritannia ilmaks. Läksin väga-väga põnevasse kunstigaleriisse ning pärast seda Manchesteri muuseumisse. Olen tähele pannud, et kui minna mingis linnas muuseumisse nimega Museum of [linna nimi], siis tihtipeale on seal külluses eksponaate Vana-Egiptusest, Aafrikast, Aasiast ja muudest maailma nurkadest ning väga vähe seda, mis on konkreetse linna ajalooga seotud. Õhtul käisin tööstusrevolutsiooniteemalises muuseumis ning paar tiiru veel linna peal.

Esmaspäeva hommikul läksin varajase rongiga Liverpooli. Tšekkisin ennast hostelisse sisse ning läksin esimese asjana sadamasse, mis hostelil väga lähedal asus. Seal käisin väga põnevas meremuuseumis ning samal ajal kogunes sadamasse nii palju inimesi, et lõpuks pandi väravad ette ja mass kogunes sinna taha. Tuli välja, et sadamasse seilasid kolm suurt kruiisilaeva: Queen Mary 2, Queen Elizabeth ja Queen Mary. Tähistati selle kompanii 175. sünnipäeva, kes neid laevu omab. Sadamas kunstimuuseumis, mis oli täis täielikku kaasaegset kunsti arutlesime tund aega ühe töötaja ja ühe 69-aastase daamiga mõne teose olemust ja hingeelu ning väga deep'idel elu-surma küsimustel. Ma üritasin peamiselt lihtsalt mitte väga loll välja paista. Paari tunni pärast läksin avastama kesklinna ning ühes kunstigaleriis kohtasin sama naisterahvast, kellega olime enne sadamas galeriis rääkinud. Otsustasime minna teed jooma ja kohvi sööma, aga kuna oli mingi püha, siis kõik kohad olid kas täis bronnitud või kinni. Lõpetasime Starbucksis ning ajasime mitu tundi juttu samamoodi väga elulistel ja filosoofilistel teemadel. Pärast saatsin ta rongijaama ning tekkis täpselt see tunne, et tead inimest küll 3 tundi, aga on selline tunne nagu teaks teda terve elu.

Lambanana Liverpoolis

Õhtul läksin tagasi hostelisse ning avastasin toast pikutamas ühe vanema härrasmehe. Tuli välja, et tegu on 69-aastase endise meremehega, kes on mööda ilma igal pool ringi rännanud. Puhusime samuti paar tundi juttu (ma küll peamiselt kuulasin ta huvitavat elulugu ja uurisin kuidas elu ja naised olid 60'ndatel) ning läksime pimedas koos sadamasse, kus peeti maha uhke valgus-show ning tulevärk. Järgmisel hommikul läksin varakult lennujaama, et lennata tagasi Prantsusmaale. Nagu lubatud, kohtasin lennukile astudes ka mulle juba tuttavaid vanadaame, kes tahtsid mu Inglismaa kogemusi-arvamusi kuulda.

Inglismaa on lahe, ilm pole kiita, aga brittidel on lahe huumor. Samuti oli mul õnn kohata nii palju soliidses eas inimesi, kes olid rohkem elurõõmu ja särtsu täis kui keskmine 30-aastane. Pani mõtlema, et tahaksin ka ise olla selline kui jõuan kuskile 70'ndate juurde. Õppige õnnelikelt vanadelt inimestelt.

Nautige saabuvat suve!
Peace!

Pariis

Mai teisel nädalal jõudis aeg sinnamaale, et sõita mõneks päevaks pealinna kaema. 8. mai keskpäeval astusin bussi peale ja valmistusin veepudelite ja pähklitega ligi 9 tunniseks sõiduks Pariisi poole. (Vahemärkuseks seda, et mul pole eriti üles pandud pilte kõige turistikamatest kohtadest, sest neid võite oma terviseks googeldada) Kohale jõudes tuli veidike metrooga liigelda ning meie üüritud korteri juurde jõudes kohalikust baarist läbi hüpata, kuhu omanik korterivõtmed oli jätnud ning ootasin perekond Pormeistri naisliikmete liitumist. Korteri asukoht oli täiesti ideaalne, mitte küll kesklinnas, aga Montmartre'i linnaosas, mis saab nime seal asuva künka järgi. Rahulik, hubane ja paljude kohvikutega piirkond. Esimesel õhtul tegimegi väikese kohaliku tiiru, käisime Sacré-Cœur kiriku juures, kust avaneb ülevaade Pariisile ja kus inimesed mängivad muusikat ning joovad veini.
 
Järgmisel hommikul väike kohv lähedal asuvas kohvikus ja plaanisime terve päeva veeta Versaille lossis ja selle ümbruses, kus Louis XIV (Päikesekuningas) omal ajal õukonnaelu nautis. Sinna jõudmiseks tuli Pariisist umbes pool tundi rongiga sõita. Vahepeal tuli rongi vahetada mingite hooldustööde pärast ja rahva seas tekkis suur segadus. Siis aga võttis mingi giid juhtimise üle ja põhimõtteliselt kogu punt (olgu siis tema grupp või mitte) marssis tema saatel Versaille lossi juurde. Nagu võib arvata, et ka Versaille loss täielik turistilõks, aga kes Pariisi lähistele satub, tasub kindlasti ära käia. Iseenesest on ehitis uhke ja põneva ajalooga ja kajastab hästi tolle aja kõrgklassi suurushullustust. Omamoodi vaatamisväärsus on ka (peamiselt Aasiast pärit) turistid, kes tulevad lossi läbi oma telefoni- või tabletiekraani vaatama. See huvitav fenomen ilmneb ka mujal ajaloolise ja/või kultuurilise väärtusega kohtades. Käies ka lossi taga asuva pargi läbi jäätist süües läheb ikka hea terve päev ära seal.

 

Õhtul tagasi Pariisi jõudes võtsime eesmärgiks jõuda ühte natuke peenemasse kohta kui keskmine kebabiputka, et häid mereande proovida. Tellisin hea liitri musti merekarpe, ära sai proovitud ka austrid ja teod. Kui küsite, kuidas oli, siis kokkuvõtvalt ütleksin, et merekarbid olid päris head, neid kannatas suuremas koguses süüa küll. Auster kõlbab minu arust ainult proovimiseks, ta ei olnud halb, pigem omapärane, kergelt kala- ja mereveemaitseline ollus, rohkem kui ühe ei sööks. Tigu oli hea, tal ei olnud iseloomulikku maitset aga tunne nagu sööks lihtsalt loomaliha. Konnajalad jäid seekord proovimata.

See seltsimees vabatahtlikult oma kodust ei lahku

Pärast sööki läksime suure kuulsa rauakolaka (loe: Eiffeli torni) alla veini jooma. Torn ise on pimedas uhkelt tuledes ja vilkuv nagu juudi jõulupuu, all käib täielik melu - kes tantsib, napsutab, magab, ajab suveniiride ja alkoholiga äri jne.

Pariis üllatas mind sellega, et ta on tegelikult üsna räpane linn. Olin palju kuulnud ka seda, et Pariisis on inimesed endast paremal arvamusel, uhkemad ja ülbemad. Mina aga nägin täiesti vastupidist. Pea igas kohas, mida külastasin olid inimesed äärmiselt vastutulelikud, sõbralikud ja viskasid alati nalja. 10 punkti ka selle eest, et seal räägitakse rohkem inglise keelt kui näiteks Toulouse'is. Niisiis pühapäeva eesmärk oli külastada Louvre'i muuseumit. Jah, see kuulus püramiididega koht, kus Mona Lisa seinal naeratab. Muuseum on tohutu suur ning võtaks terve päeva, et korralikult läbi käia ning seekord meil seda aega antud ei olnud. Äge on see, et seal pole mitte ainult Prantsuse kultuuri vaid eksponaate Vana-Egiptusest, Vana-Roomast, Aafrikast, Okeaaniast ja nii edasi - käi ja ime informatsiooni sisse. Eriti vinged olid näiteks Napoleon III toad. Muidugi tuli ära näha Mona Lisa lihtsalt sellepärast, et nüüd saab öelda "nähtud".

Napoleon III apartments

Rongiga Pariisi tagasi keha kinnitama. Leidsime jälle ühe toreda koha - söök ja teenindus super. Muidugi on igalpool Pariisile vastavad hinnad.

Pärast seda sai ära nähtud Notre-Dame kirik (mis ka klõpsivatest turistidest ümbritsetud oli) ja lihtsalt jalutuskäik mööda Seine'i jõge. Õhtul leidsime Lauraga täiesti juhuslikult mingi kunstnike, ma ei teagi... töötoad? Tegemist oli kortermaja trepikojaga, mis oli läbi kõikide korruste ära maalitud ja korterid olid täis valmis kunsti, poolikut kunsti, veinitavaid inimesi ja juhuslikku kola (ka ilmselt kunst) ning samal ajal käis seal jazz-konstert. Eriti omapärane koht.

Hilisõhtul leidsime tee tagasi Sacré-Cœur'i, kust leidsime eriti jutuka pariislase, kellega lähedal asuvasse baari veinitama läksime (mis oli ka selline huvitav hipster-koht, võiks öelda).
 
Toulouse'i tagasi sõites tuli vahepeal bussi kohalik korravalve,  kes kontrollis passe ja id-kaarte ning sobras läbi bussis kaasa võetud pagasi ja vaadati üle kõigi silmad. Eesmärk oli selgeks teha, et keegi meist ülemeelikus tujus ei oleks ega narkootikume kaasas ei veaks. Kui järjekord minuni jõudis ja kui tegin selgeks, kes ma olen ja kust ma tulen ja et prantsuse keeles minuga detailidest pole mõtet rääkida (ja ka nende inglise keele tase andis vist soovida), küsiti mult lihtsalt ilma pikema jututa, kas mul narkotsi on kaasas. Minu teada kedagi bussist otse trellide taha ei viidud.

Kahju ainult, et ma Pariisis kuulsat Moulin Rouge'i ära ei näinud, aga vähemalt sai tigu söödud!
Parimat!

Vaheaeg Kataloonias

Kolm kuud Erasmus+ programmiga on kiirelt möödunud. Jäänud on umbes kaks kuud koju mineku ja Kaitseväe teenistuseni.

Viimased kolm nädalat on möödunud valdavalt Toulouse'is koolipinki nühkides, vahepeal õnnestusin ka gripi kätte langeda. Kuid viimaste nädalate märkimisväärseim sündmus oli nädalane vaheaeg Kataloonias. Nagu mainisin varasemas postituses, siis Kataloonia on Hispaania autonoomne piirkond. Varem oli see vabariik, aga kaotas oma iseseisvuse kodusõjas ning nüüd kuulub tehniliselt Hispaania alla. Siiski väga paljud kataloonlased soovivad iseseisvust ja ei loe end Hispaania hulka kuuluvaks. Nende ajalooga olen tõmmanud mõned paralleelid Eesti ja NSV liidu ühisest minevikust ning kuna mulle kogu see Kataloonia iseseisvuse püüdlused meeldivad, ei nimeta ka mina Katalooniat Hispaaniaks.

Kataloonia separatistide lipp "Estelada"

Niisiis 11. nädala pühapäeva hommikul asusime vihmasest Toulouseist Lauraga teele Kataloonia suunas. Esimeseks sihtkohaks oli Figuerese linn, mis on ühtlasi Salvador Dali sünnikoht. Jõudsime päikeselisse Katalooniasse ja Figuereses tuli meile järgi mu kataloonlasest kursavend Adrià, et sõita Borrassà külakesse Figuerese külje all, kust ta pärit on ja millest sai neljaks päevaks meie kodu. Kui koolis küsisin, et milline ta kodu on, sain vastuseks, et pisike koht. Ilmselt mõtles ta oma küla, sest maja oli tal selline, et eksi või ära, tagahoovis bassein ja suur mullivann, mis ilmtingimata ära tuli proovida. Perekond oli tal jube vahva ja kohe saime kataloonlaste külalislahkust tunda. Tassiti ette mitu käiku sööke-jooke. Kui me eestlased oleme harjunud, et vitsutame lõuna ajal ühe prae sisse ja sellega asi tavaliselt lõpeb, siis lõunamaalastel asi päris nii ei käi. Nad võtavad söömist väga tõsiselt ning ma ei imesta enam, miks nad siestasid pidada armastavad. Samal päeval läksime veel mu indialasest kursavennale vastu, kes meiega liituma pidi ja käisime õhtul Girona linnakeses.

Järgmine päev liitus meiega Sonia, kes on ka Katalooniast pärit ja läksime avastama Figuerese linna. Kuna Dali muuseum oli esmaspäeval kinni, siis saime lihtsalt läbi linna jalutada ja sõita kuskile järgmisesse kohta sööma. Meil vedas, kuna Adrià oli ise väga põnevil sellest, et ta oma kodukanti näidata saab ja oli juba ette kõik ära plaaninud. Meil jäi üle ainult kaasa sõita. See on ikka hoopis teine elamus kui sul on kohalik kaasas, kes teab, kus ja kuidas asjad käivad. Proovisin tüüpilist kataloonia rooga, mis on sellised pikad veidrad grillitud sibulad. See on küll üks asi, mis meelde jääb, et süüa meeldib neile kõvasti. Pärast paari esimest päeva oli mul täielik söögi-pohmell. See-eest on kohalik toit väga hea. Söögid söödud sõitsime järgmisesse külakesse – me käisime nii palju väikseid kohti läbi, et tõtt öelda ei mäleta ma pea ühegi nime, ning nägime üle pika aja Vahemere ka ära.

Teisipäeva hommikul ronisime Cap de Creus mäe otsa vaadet imetlemas. Käisime jälle mõnusas kohas söömas ja kohalikku veinipoodi uudistamas. Jõime Vahemere ääres majaka kõrval kohvi ja käisime läbi Cadaquesi linnakese, mis on väga ilus mereäärne koht. Täiesti valgetes toonides ja samuti Dali nime ja kujusid täis, kuna ta omas seal majas, igas linnas, kus Dali elas on temast saanud mingi rahvuslik kangelane. Õhtul tegi Adrià süüa, kusjuures see on ka väga lõunamaalik, et nende jaoks on täiesti okei süüa meie mõistes korraliku praadi näiteks kell 10-11 õhtul.

Kolmapäeva hommikul käisime ära Dali muuseumis. Lahedat loomingut täis aga ka täielik turistilõks. Pärast seda saime rongi peale, et sõita Lauraga kahe tunniga Barcelonasse. Kohe pärast Barcelonasse jõudmist oli tunda, kuidas meist turistid said. Väikestest küladest oli saanud suurlinn ja enam polnud seda luksust, et sõida ainult kaasa ja naudi. Hea oli see, et rentisime toa praktiliselt mere äärde, kolisime oma asjad sinna sisse ja läksime mööda mereäärt jalutama. Nüüd, kus meil enam kohalikku giidi polnud, kes kõiki häid söögikohti teadis, leidsime ise omal käel mingisuguse umbkeelsete asiaatide restorani, mis kohalikku toitu pakkus. Käte-jalgadega suheldes saime toidu tellitud, aga võrreldes sellega, milliseid piduroogi me eelmistel päevadel nautisime oli see küll täielik nali. Hilisõhtul läksime mere äärde veini jooma. Kusjuures iga Euroopa suurlinna juurde käivad immigrandid, kes müüvad erinevat nänni ja parkides-randades hõikavad, mis jooke nad parasjagu kilekotist müüvad. Üks selline agaram ärimees lonkis mööda praktiliselt tühja randa kell pool 1 öösel ikka oma jooke müües – work hard, play hard.

Järgmisel päeval läksime Barcelona kesklinnaga tutvuma. Üle terve linna müüdi roose, sest käes oli n.ö Kataloonia valentinipäev. Ma ei mäleta täpselt detaile, aga jutu järgi on see seotud printsessi ja draakoniga, kelle veri roosideks muutus. Kusjuures võrreldes Prantsusmaaga räägitakse Kataloonias kõvasti rohkem inglise keelt. Siiski ei olnud ühes restoranis inglise keelset menüüd, nii toodi meile lauda suur väljas asuv Katalaani keeles tahvel ja hakati seda otse meile tõlkima. Õhtul nägime ära purskkaevu-show, mis on vist samamoodi iga Barcelonat külastava turisti nimekirjas.

Järgnevatel päevadel õnnestus meil peale niisama mere ääres ja linnas jalutamise ära näha veel Picasso muuseum ja Güell'i park, mis oli samamoodi täielik turistilõks. Võikski öelda, et võrreldes esimeste päevadega Kataloonias oli Barcelona rohkem sellise turistireisi moodi ja see suurlinna melu väsitab ikka ära küll, nautisin väikestes maakohtades ringi sõitmist rohkem. See-eest õppisin Kataloonias palju ja võin nüüd julgelt Dali või Picasso-teemalistel vestlustel kaasa rääkida.

Cap de Creus

(Rohkem) päikest Eestisse!

9. ja 10. nädal

Viimased kaks nädalat siin on möödunud peamiselt kooli lainel. Tundub, et mida paremaks lähevad ilmad, seda rohkem kasvab ka loengutundide arv. Võrdluseks veebruar, kus oligi terve kuu peale 5 päeva kooli. Siiski sai nii mõndagi nähtud-tehtud.

Üheksandal nädalal oli mul esimene eksam – meteoroloogia. Seega möödusid sellele eelnevad päevad peamiselt raamatukogus istudes ja netis ülesandeid lahendades. Seda esiteks sellepärast, et raamatukogus on hea keskkond keskendumiseks (kui just allkorrusel asuvas bändiruumis Foo Fighters'i covereid ei mängita) ning vahetevahel kaob meie ühikamajas teadmata põhjusel mitmeks päevaks internet.

Nagu ma olen aru saanud, siis üks prantslastele meeldib väga streikida. Kindlasti väga üldistatud väide, aga nii ta paistab. Näiteks bussi oodates, et linna postkaarti saatma minna ei või kunagi kindel olla, millal täpselt ja kas buss tuleb. Peale postkaartide saatmise oli vaja ka pangas ühikatoa kindlustuse jaoks ära muuta aadress, kuna nädal enne sai ehitustööde tõttu hoonet vahetatud. Tark tegu oli see võimalikult ruttu ära teha, sest ühel meie kursuse india poisil läks tuba kuskilt otsast põlema ja tal oli tükk jamamist kuna kindlustus oli eelmisel aadressil.

Üheksanda neljapäeva õhtul oli meil koolis järjekordne pidu, kuid kuna järgmisel hommikul oli vaja vara kooli minna, siis käisin kõigest pre-partyl, et tuttavad näod ära näha. Niisamuti ütlesin ära ka reedesest öisest linna vallutamisest kuna laupäeva hommikul plaanisime Teijo ja Andreasega kahepäevase retke teha.

Niisiis 4. aprilli hommikul lõime Andrease rendikale hääled sisse ja kihutasime Albi suunas, kus ma juba korra käinud olen, et alustada kahepäevast 'külajahti' nagu ma seda nimetasin. Ehk peamine eesmärk oli ära näha väikesed linnad-külad Toulouse'i lähiümbruses. Kuna Albi linn on ilus ja esimene kord oli aega vähe ja ilm soovida, siis otsustasin juba enne, et seda kohta on vaja teist korda külastada. Seekord oli meil aega küllaga, et linn läbi jalutada ja ilm oli veidi parem kui eelmine kord. Terve asula on nagu üks suur vanalinn nii et vaatamist jagub seal küll.

Albi

Kesklinnas mängis noor mees köiel ronides-kiikudes elektrikitarril klassikalisi palasid

Pärast paaritunnist jalutuskäiku läbi Albi suundusime edasi vallutama järgnevaid asulaid. Kui aus olla, siis ma ei mäleta enam ühegi nime, aga vaatamata sellele olid kõik väga ilusad. vanad ja mõnusalt lõunamaised. Samamoodi ka loodus nende ümber.

Linnad-külad nähtud suundusime Lacaune linnakese juurde, mille kõrval asus meie öömaja ühes kämpingus. Tänu väikesele lüngale meie teekonna planeerimisesl kujunes sõit Lacaune'i oodatust pikemaks, nimelt kolmetunniseks sõiduks. Iseenesest oli see päris koomiline lugu; lühidalt, broneerisin valikute puudumisel meile öömaja Albist tunni aja kaugusele, mis jäi aga meie planeeritud sõidust tegelikult vastassuunda. Jätsin selle mainimata eeldusel, et kamraadid tutvuvad jagatud infoga. Ning kuna ma ise ka täpselt ei tutvunud meie teekonnaga, siis tuli päeva lõpuks suure üllatusena see, et meie öömaja asub 'pisut' eemal meie marsruudist. Siinkohal oleks paslik tsiteerida Tom'i, mu eelmise suve host-dad Oregonis, USAs: 'ASSUMEing makes an ASS out of U and ME,'. Nii jätkus meie teekond läbi Lõuna-Prantsusmaa kauni looduse, saateks päikeseloojang ja kõlaritest kostuv Bob Marley.

Jõudsime elusana läbi väga tiheda udu ja järskude kurvide ööbimiskohta. Seltsimehed lugesid põhimõtteliselt palveid, et me ikka kohale jõuaks. Kuna oli pühade nädalavahetus mõtlesime, et miks mitte minna pühapäeva hommikul Lacaune'i kirikusse. Linn oli lähedal ja võtsime jalad selga, et minna. Ma ei tea, kas asi oli selles, et asusime kuskil keskmisest kõrgemal või on lihtsalt ilm siin väga ebastabiilne, aga oi kurat, kui külm oli hommikul ja ka keskpäeval. Pakun, et alla viie kraadi kindlasti. Siiski, kirikus käidud, teenistus nähtud, aru ma suurt ei saanud ning asusime tagasiteele Toulouse'i suunas.

Mõtlesime ikka ka tagasisõidust maksimumi võtta. Nägime ära mõned järved, tammid, Castres linnakese. Pärastlõunaks oli aga ilm selline, et võta või riided seljast ära - läksime järve ujuma. Vesi oli muidugi jääkülm. Pärast saime vanapaari käest kiita, et küll me oleme vaprad.

Selle aasta esimene suplus tehtud!

Castres

Nagu ma olen ka enne maininud meeldib prantslastele peale streikimise hirmsasti pühi pidada. Nii pikenes nädalavahetus ühe päeva võrra ehk ka esmaspäev, 6. aprill oli vaba, mis andis ideaalse võimaluse koduperenaist mängida ja oma pesa korda teha.

Nüüd võin küll käsi südamel vanduda ja arvamise-ennustamise lõpetada, sest viimase nädalaga tuli päris kindlasti kevad Lõuna-Prantsusmaale. Võttis aega, samas asja sai. Meile hea uudisena jäi viimasel neljapäeval, 9.aprillil loeng ära, mis andis vaba päeva. Läksime viiekesi rumeenlase, kataloonlase ja kahe slovakiga Prantsusmaa sügavusi avastamas – otseses mõttes. Meie esimene checkpoint oli Gouffre de Padirac, koobas, mis asub rohkem kui 100 meetri sügavusel. Koobastest voolab läbi maa-alune jõgi, mille peal saab väga hästi paadiga sõita, mis on eriti vahva. Koobastesse pääsemiseks on maa sees lihtsalt 35 meetrise läbimõõduga auk, paarkümmend meetrit sügav. Eriti märkimisväärne on seal maa all pole üldse vähe ruumi vaid mõne koha peal on lagi 90 meetrit 'põrandast'. Ainult vaata ja imesta.

Gouffre de Padirac sissepääs

Pärast maa-alust ringkäiku sõime lõunat lähedal asuvas külas. Võrreldes Eestiga on Prantsusmaal väljas söömine üsna kallis. Tavaliselt jääb päevapraad kuskile 10 euro juurde ja see võib olla midagi eriti lihtsat nagu friikartulid lihaga vms. Siiski, kere täis pargitud suundusime edasi Rocamadour'i, kus kalju küljel on kirik ja väike küla. Läbi keskaegse külakese sai ette võtta 'palverännaku' ja ronida kalju otsa seal asuva kiriku juurde. Poolel teel leidsime pisikese järsu koopa, mis mõnikümmend meetrit kalju sisse suundus ja meie tähelepanu köitis. Tunneli lõpust leidsime aardekirtsu asemel kolm magavat nahkhiirt ja seinalt prantsusekeelse kritselduse, mis meie keelde tõlgituna kõlaks 'ma masturbeerisin siin'. Vaimukas. Kirik tipus nähtud matkasime alla tagasi ja sõitsime kodu poole. Teised läksid Iiri pubisse õlut jooma, mina suutsin haigeks jääda (Mu kursavend: ''I don't get it, you're from Estonia and you fall sick in spring?'', ''Sh*t happens,'' sai ta lõbusa vastuse) ja jõin nädalavahetusel kodus teed.

Vaade Rocamadour'ile

Palverändurid

Nüüd on tulemas üks nädal kooli ja pärast seda on eepiline nädalane vaheaeg!

Jõudu ja jaksu!

''As they say in my home town: ''Don't forget to be awesome!'''' - John Green

7. ja 8. nädal

Olen Prantsusmaal veetnud nüüdseks kaks kuud – kaheksa nädalat. Eelnevas postituses mainisin, et paariks päevaks saabus meile Eesti suvi 23 soojakraadiga, kuid viimase kahe nädala jooksul pole meid rohkem nii hästi hellitatud. Siiski on tunda, et õige kevad/suvi on kohe-kohe tulemas.

Kuna mulle väga meeldib tutvuda eri maade-rahvaste kultuuriga (võiks isegi öelda, et see on väike kirg), siis seitsmenda nädala esmaspäeval rääkisin oma hiinlasest sõbranna nõusse, et kokata üks ehtne Hiina roog (nime ma kahjuks ei mäleta, kuid võite arvata, peamine koostisosa oli riis). Taustaks Hiina muusika ja mina lugemas artiklit faktidest Hiina kohta, millest vähemalt pooled väited hiinlanna sügava kahtluse alla seadis, isegi minu protestil "kui see on internetis, peab see tõsi olema".

Seitsmendal nädalal tuli mulle Lyonist (suuruselt teine linn Prantsusmaal) Laura külla, kes seal ise Erasmus+ programmiga sel semestril kunsti õpib. Kusjuures Lyon pole Toulouse'st Prantsusmaa suhtes üldse väga kaugel – autoga umbes viie tunni sõit. Mul õnnestus seekord giidi mängida selle kogemustepagasiga, mis mul praeguseks Toulouse'st on ja teha nimekiri kohtadest, mis kindlasti ära tuleb külastada. Vaatamata sellele, et ilusat ilma jätkus kõigest üheks päevaks sai ikkagi käidud näiteks Lafayette'i katusel kohvi joomas, kust avaneb väga hea vaade linnale, hilisõhtul parkimismaja katusel kebabi söödud, Flower's Cafe-s on väga hea juustukook. Külastasime Les Abattoirs muuseumit-galeriid, mis oli omal ajal tapamaja, nüüd ripub seal ühes seinas 13x8 meetrit suur Picasso teos ja hoone on täis kaasaegset kunsti, jalutasime parkides, külastasime kirikuid ja sattusime peale ka mõnele second hand poele. Ühesõnaga selline ülevaatlik linnatiir sai ära tehtud. Kusjuures see on tõesti äge, et siin on palju vintage kaltsukaid, kust võib igasugust huvitavaid ja lahedaid rõivaid leida, mille sarnased tavaliselt meie vanavanemate kappides koisid toidavad.

Kunst?

Tulime ühel õhtul Lauraga poest ja tagasi tuppa jõudes avastasin nagu midagi oleks toast puudu. Jäljetult olid kadunud laua tagant tool ja laua pealt lamp – täielik müsteerium. Otsisime küll voodi alt ja sahtlist aga ei ühtegi märki toolist ega lambist. Helistades ühika administratsiooni ja proovides seda salapärast juhtumit lahendama hakata, sain vastuseks, et kõik on täiesti normaalne, kuna tehnik veab kõikidest tubadest toolid ja lambid ära ja kätte saan need teise ühika toast. Nimelt saime märtsi alguses teate, et märtsi lõpus peame ümber kolima kõrval asuvasse ühikasse, mis tuli äsja remondist, kuna nüüd algavad siin renoveerimistööd. Ma täpselt ei tea, mida nad korda tegema hakkavad väljast ja seest vaadates ideaalses korras majas, aga naised saunas rääkisid, et vundament pidi mäda olema või midagi sellist, kes teab. Samamoodi jäi ka saladuseks, miks kutsuti tehnik toole ja lampe vedama.

Niisiis 8. nädala esmaspäeval jätsingi hommikul esimesse tundi minemata, et oma elamine kõrvalmajja ümber kolida. Lootsin veel hommikul enne järgmist tundi ka CAF'i (kust elamistoetust taodelda) jõuda, et oma pangakonto info neile viia, sest ilmselt suutsid nad selle ära kaotada. CAF'iga on see naljakas lugu, et mulle räägiti juba Eestis hirmulugusid sellest kohast, kuidas sinna mitmeid kordi minema peab enne kui asjad liikuma saab. Esialgu sain oma paberid korda aetud ja lootsin, et sellega asi lõpeb ja võin vilet lasta, et nii kergelt pääsesin. Küll aga tulid mõned nädalad hiljem kirjad, kus paluti mul tuua kontorisse sünnitunnistus või pangakonto info, mille ma neile olin juba varem viinud. Prantsuse paberimajandus. Küll aga CAF'i läksin teine päev kuna koliminegi võttis oodatust rohkem aega. Vedades oma asju ühest majast teise sattusin olukorda, kus mul ei õnnestunud mõnda aega oma esimesse tuppa enam sisse pääseda ja teises toas tuli teha täielik suurpuhastus, kuna üsna palju toast oli ehitustolmuga kaetud. Mul läks veel hästi, Teijo näiteks ei saanud nädalavahetusel sisse kolides uut tuba korralikult koristada ja pidi kilekotte sussidena kasutama.

Leidsin Toulousei kesklinnast suurepärase teepoe Palais des Thés. Sisse astudes pakutakse teed proovida ja teenindus on väga sõbralik, viisakas ja räägitakse prantslaste kohta väga hästi inglise keelt. Olin väga positiivselt üllatunud. Väga viis koht.

Neljapäeval-reedel olid meie kooli campuses ja selle ümber suured spordivõistlused. Terve koolihoov oli täis nii meie kui teiste ülikoolide noori Prantsusmaalt kui mujalt Euroopast. Vali muusika kajas hommikust õhtuni ja campus-t täitsid kirevates värvides ja retuusides noormehed. Mina aga läksin reede hommikul Katalooniast (Hispaania autonoomne piirkond) pärit kursavennaga jõe äärsesse kohvikusse kohvi jooma. Sain teada, et Kataloonial on väga huvitav ajalugu, sai mitmeid paralleele tõmmatud Eesti olukorraga Nõukogude Liidu ajal, ja et kataloonlased ei loe end reeglina Hispaania osaks.

Reede õhtul viis tee jälle tuttavasse El Doradosse, kuhu ma seekord pikemalt peatuma ei jäänud, (sain kõigest paar kiiret õppetundi Carloselt reggeatoni tantsimiseks), sest laupäeva hommikul olime Belgiast pärit Andreasega, kes Toulouse-is turunduse praktikat teeb, plaaninud minna kahepäevasele roadtrip'ile Püreneede mäestikku, mis lahutab Hispaaniat ja Prantsusmaad, ja selle lähistele.

Tulles maalt, kus me nimetame mäeks 300 meetri kõrgust küngast, oli nädalavahetus Püreneede mäestikus kindlasti üks ägedamaid kogemusi. Meie peamiseks sihtmärgiks oli Pic du Midi, mägi mis on 2877 meetrit kõrge ja kõigest kahe ja poole tunni kaugusel Toulouse'ist. Pic du Midi tipus on observatoorium, mis algselt ehitati 19. sajandi lõpus. Näiteks 60'ndatel tehti seal pilte Kuust, et valmistada ette Apollo missioonid sinna lennuks. Väike tip, kes reisivad välismaal – võrdlemisi odavam ja palju huvitavam kui hotellis ööbida on rentida kohalikelt tuba majas/korteris lehekülje airbnb.com kaudu. Meie öömaja asus väikeses Sarrancolin'i külas mägede kõrval. Jällegi, väga ilus koht. Seadsime end seal sisse ja asusime laupäeva pärastlõunal Pic du Midi suunas teele.
Kui Sarrancolin asus veel suhteliselt madalate küngaste vahel, siis mida lähemale oma sihtmärgini jõudsime seda vingemaks läks maastik, järsemaks mäed ja ohtlikumaks kurvid.

Vahel pidi kuristiku serval täiesti pilve sees sõitma

Poolteist tundi rallitamist ja jõudsime jalamile, kus asus suusakuurort. Sealt edasi tuli võtta köistee (ingl k. cable car), et tõusta sellega mäe tippu. Ilm oli pilvine, seega maapinda me tipust ei näinud. Küll aga oli vaade mägedele täiesti olemas ja väga võimas. Mõned (hull)julgemad võtsid suusad kuurortist kaasa ja sõitsid otse tipust alla. Observatooriumis sai tiir tehtud, natuke selle ajalooga tutvutud ja ka muuseumipool ära nähtud.

Vaade observatooriumile pilvitu ilmaga

Õhtul jõudsime tagasi Sarrancolin'i. Õhtusöögiks kohalikult pitsameistrilt Citroeni bussis valmistatud pitsa ja hilisõhtune jalutuskäik läbi küla.

Pühapäeva hommikul suundusime mäestiku äärel asuva Lac de Payolle'i poole, mis oli meie külast umbes poole tunni kaugusel Pic du Midi poole sõites. Enne aga tegime varahommikuse shopingu ja vaatasime küla veel hommikuvalguses üle.

Järv on seal ilmselt tänu lumesulaveele, mis mägedest tuleb (vett kannatas juua ka). Ringkäik metsas ja ümber järve ning suundusimegi tagasi Toulouse'i poole. Kuna ilm oli suhteliselt hea ja pilve sees tagasi sõitma ei pidanud, siis sai väga head vaadet imetleda.

Head kevadet Eestisse!