Inglismaa - Liverpool ja Manchester

Eelmisel nädalavahetusel läksin avastama Inglismaad. Mitte küll tervet Inglismaad vaid ainult kahte linna, samas ega kolme päevaga oluliselt rohkem näha ei jõuagi. Enne kui kõik jalgpallihuvilised ähmi täis lähevad pean ära mainima, et minu Liverpooli ja Manchesteri külastusel polnud jalkaga mingit pistmist. Pikk jutt lühikeseks: pidin minema nädalavahetuseks Manchesteri sõbrale külla, kuid asjad läksid nii, et selleks ajaks sattus ta Hispaaniasse ning läksingi seekord omapäi avastama ning nädalavahetus kujunes ilmselt kõige omapärasemaks reisuks minu Erasmuse ajal.

Niisiis, eelmisel laupäeva hommikul asusin teele Carcassonne'i (ühes varases postituses on sellest linnast täpsemalt juttu), mis asub tund aega Toulouseist, et sealt lennata Liverpooli. Kui ladusin lennujaama turvakontrollis oma asju taskutest ja igaltpoolt mujalt hunnikusse paigutas üks vanem daam kogemata osa minu varandusest oma sõbranna kandikusse ning tekkis väike humoorikas arusaamatus. Muidu poleks see mainimist väärt, aga hiljem lennukis tuli välja, et istun nende kahe vanema daami kõrval ning saime terve lennu jutustada maast-ilmast. Tegu oli kahe väga särtsaka päris soolidses eas vanadaamiga, kellest üks oli britt ning teine sündinud Lätis, elanud Šveitsis ja nüüd Prantsusmaal. Mul on alati hea meel näha inimesi, kes võiksid vanuse poolest mu vanavanemad olla, aga ise on särtsu täis ja elavad elu täiel rinnal. Ega neid palju tegelikult ei kohta, kuid etteruttavalt võin öelda, et sellel nädalavahetusel sattusingi ma suhtlema inimestega (ja peamiselt naisterahvastega), kel vanust vahemikus 60-70. Daamid soovisid mulle head Inglismaa avastamist ja lubasid teisipäeva hommikul tagasisidet küsida, kuna selgus, et lendame sama lennuga tagasi Prantsusmaale.

Kohale jõudes tervitas mind päikesepaiste ja soe ilm - haruldus, mida Inglismaal harva kohtab. Natuke võttis aega harjuda, et nad sõidavad 'valel' poolel teed. Aga mul oli hea meel, et olen lõpuks sattunud maale, kus räägitakse keelt, mida ma valdan. Kuigi alguses oli väga põnev kuulata suures koguses briti aktsenti, kõik kõlas väga fancy'lt. Muidu oleksin peatunudki Liverpoolis kõik kolm ööd, aga mul tekkis raskuski majutuse leidmisega, kuna nädalavahetusel oli suur muusikafestival linnas ning kõik ööbimiskohad olid kas täis või hinnad lakke aetud. Õnneks õnnestus mul couchsurfing'i (saab tasuta majutust otsida sealt) kaudu leida koht Manchesteris kaheks ööks ühe Indoneesia kuti juures ning viimaseks ööks leidsin Liverpooli odava hosteli. Ühesõnaga, rongiga Manchesteri sõites tundsin ära Harry Potterist tuttava stseeni, kus tädi (minu puhul härrasmees) käruga mööda vaguneid käib ja hõiskab briti aktsendiga: "Anything from the trolley?" (Mart Laus teab, millest räägin).

Manchesteri jõudes sain korraks oma võõrustajaga kokku ning läksin siis omapäi linna uudistama. Kesklinn oli väiksem, kui ma arvasin, nii et nägin juba ühe õhtuga päris palju. Eriti põnev oli Castlefieldi linnaosa, mis juba peale vaadates ütles 'tööstusrevolutsioon'. Sattusin ka linnaossa, mida kutsuti gay village'iks. Üldse panin Liverpoolis ja Manchesteris, et palju lehvib vikerkaarevärvilisi lippe, tundub, et ühiskond on gei'de suhtes väga tolereeriv. Õhtul sain oma võõrustaja ja tema sõbraga kokku ning läksime baari ja mul tekkis pikk, huvitav ja sisukas vestlus Lõuna-Aafrika Vabariigi teemal, kust üks seltsimeestest pärit oli. Baaris kohtasin rootslasi, kellest üks hiljem mu lauda tuli, tõstis klaasi ja ütles "Terviseks!"

Õhtu lõpuks läksime indoneeslasega tema ühikasse. Tegemist oli vana majaga ning pidime väikeses toas temaga voodit jagama. Selle vastu polnud mul otseselt midagi, kuna olen üsna vabameelne inimene, kuid tõtt öelda päris sellist öömaja ma ei oodanud. Eriti kui öösel ärkasin selle peale, et mu lahke võõrustaja hakkas läbi une norskama, valjult hambaid krigistama ja lalisema nagu väike laps.

Järgmiseks hommikuks oli ilm muutunud jälle 'normaalseks' Suurbritannia ilmaks. Läksin väga-väga põnevasse kunstigaleriisse ning pärast seda Manchesteri muuseumisse. Olen tähele pannud, et kui minna mingis linnas muuseumisse nimega Museum of [linna nimi], siis tihtipeale on seal külluses eksponaate Vana-Egiptusest, Aafrikast, Aasiast ja muudest maailma nurkadest ning väga vähe seda, mis on konkreetse linna ajalooga seotud. Õhtul käisin tööstusrevolutsiooniteemalises muuseumis ning paar tiiru veel linna peal.

Esmaspäeva hommikul läksin varajase rongiga Liverpooli. Tšekkisin ennast hostelisse sisse ning läksin esimese asjana sadamasse, mis hostelil väga lähedal asus. Seal käisin väga põnevas meremuuseumis ning samal ajal kogunes sadamasse nii palju inimesi, et lõpuks pandi väravad ette ja mass kogunes sinna taha. Tuli välja, et sadamasse seilasid kolm suurt kruiisilaeva: Queen Mary 2, Queen Elizabeth ja Queen Mary. Tähistati selle kompanii 175. sünnipäeva, kes neid laevu omab. Sadamas kunstimuuseumis, mis oli täis täielikku kaasaegset kunsti arutlesime tund aega ühe töötaja ja ühe 69-aastase daamiga mõne teose olemust ja hingeelu ning väga deep'idel elu-surma küsimustel. Ma üritasin peamiselt lihtsalt mitte väga loll välja paista. Paari tunni pärast läksin avastama kesklinna ning ühes kunstigaleriis kohtasin sama naisterahvast, kellega olime enne sadamas galeriis rääkinud. Otsustasime minna teed jooma ja kohvi sööma, aga kuna oli mingi püha, siis kõik kohad olid kas täis bronnitud või kinni. Lõpetasime Starbucksis ning ajasime mitu tundi juttu samamoodi väga elulistel ja filosoofilistel teemadel. Pärast saatsin ta rongijaama ning tekkis täpselt see tunne, et tead inimest küll 3 tundi, aga on selline tunne nagu teaks teda terve elu.

Lambanana Liverpoolis

Õhtul läksin tagasi hostelisse ning avastasin toast pikutamas ühe vanema härrasmehe. Tuli välja, et tegu on 69-aastase endise meremehega, kes on mööda ilma igal pool ringi rännanud. Puhusime samuti paar tundi juttu (ma küll peamiselt kuulasin ta huvitavat elulugu ja uurisin kuidas elu ja naised olid 60'ndatel) ning läksime pimedas koos sadamasse, kus peeti maha uhke valgus-show ning tulevärk. Järgmisel hommikul läksin varakult lennujaama, et lennata tagasi Prantsusmaale. Nagu lubatud, kohtasin lennukile astudes ka mulle juba tuttavaid vanadaame, kes tahtsid mu Inglismaa kogemusi-arvamusi kuulda.

Inglismaa on lahe, ilm pole kiita, aga brittidel on lahe huumor. Samuti oli mul õnn kohata nii palju soliidses eas inimesi, kes olid rohkem elurõõmu ja särtsu täis kui keskmine 30-aastane. Pani mõtlema, et tahaksin ka ise olla selline kui jõuan kuskile 70'ndate juurde. Õppige õnnelikelt vanadelt inimestelt.

Nautige saabuvat suve!
Peace!