Pariis

Mai teisel nädalal jõudis aeg sinnamaale, et sõita mõneks päevaks pealinna kaema. 8. mai keskpäeval astusin bussi peale ja valmistusin veepudelite ja pähklitega ligi 9 tunniseks sõiduks Pariisi poole. (Vahemärkuseks seda, et mul pole eriti üles pandud pilte kõige turistikamatest kohtadest, sest neid võite oma terviseks googeldada) Kohale jõudes tuli veidike metrooga liigelda ning meie üüritud korteri juurde jõudes kohalikust baarist läbi hüpata, kuhu omanik korterivõtmed oli jätnud ning ootasin perekond Pormeistri naisliikmete liitumist. Korteri asukoht oli täiesti ideaalne, mitte küll kesklinnas, aga Montmartre'i linnaosas, mis saab nime seal asuva künka järgi. Rahulik, hubane ja paljude kohvikutega piirkond. Esimesel õhtul tegimegi väikese kohaliku tiiru, käisime Sacré-Cœur kiriku juures, kust avaneb ülevaade Pariisile ja kus inimesed mängivad muusikat ning joovad veini.
 
Järgmisel hommikul väike kohv lähedal asuvas kohvikus ja plaanisime terve päeva veeta Versaille lossis ja selle ümbruses, kus Louis XIV (Päikesekuningas) omal ajal õukonnaelu nautis. Sinna jõudmiseks tuli Pariisist umbes pool tundi rongiga sõita. Vahepeal tuli rongi vahetada mingite hooldustööde pärast ja rahva seas tekkis suur segadus. Siis aga võttis mingi giid juhtimise üle ja põhimõtteliselt kogu punt (olgu siis tema grupp või mitte) marssis tema saatel Versaille lossi juurde. Nagu võib arvata, et ka Versaille loss täielik turistilõks, aga kes Pariisi lähistele satub, tasub kindlasti ära käia. Iseenesest on ehitis uhke ja põneva ajalooga ja kajastab hästi tolle aja kõrgklassi suurushullustust. Omamoodi vaatamisväärsus on ka (peamiselt Aasiast pärit) turistid, kes tulevad lossi läbi oma telefoni- või tabletiekraani vaatama. See huvitav fenomen ilmneb ka mujal ajaloolise ja/või kultuurilise väärtusega kohtades. Käies ka lossi taga asuva pargi läbi jäätist süües läheb ikka hea terve päev ära seal.

 

Õhtul tagasi Pariisi jõudes võtsime eesmärgiks jõuda ühte natuke peenemasse kohta kui keskmine kebabiputka, et häid mereande proovida. Tellisin hea liitri musti merekarpe, ära sai proovitud ka austrid ja teod. Kui küsite, kuidas oli, siis kokkuvõtvalt ütleksin, et merekarbid olid päris head, neid kannatas suuremas koguses süüa küll. Auster kõlbab minu arust ainult proovimiseks, ta ei olnud halb, pigem omapärane, kergelt kala- ja mereveemaitseline ollus, rohkem kui ühe ei sööks. Tigu oli hea, tal ei olnud iseloomulikku maitset aga tunne nagu sööks lihtsalt loomaliha. Konnajalad jäid seekord proovimata.

See seltsimees vabatahtlikult oma kodust ei lahku

Pärast sööki läksime suure kuulsa rauakolaka (loe: Eiffeli torni) alla veini jooma. Torn ise on pimedas uhkelt tuledes ja vilkuv nagu juudi jõulupuu, all käib täielik melu - kes tantsib, napsutab, magab, ajab suveniiride ja alkoholiga äri jne.

Pariis üllatas mind sellega, et ta on tegelikult üsna räpane linn. Olin palju kuulnud ka seda, et Pariisis on inimesed endast paremal arvamusel, uhkemad ja ülbemad. Mina aga nägin täiesti vastupidist. Pea igas kohas, mida külastasin olid inimesed äärmiselt vastutulelikud, sõbralikud ja viskasid alati nalja. 10 punkti ka selle eest, et seal räägitakse rohkem inglise keelt kui näiteks Toulouse'is. Niisiis pühapäeva eesmärk oli külastada Louvre'i muuseumit. Jah, see kuulus püramiididega koht, kus Mona Lisa seinal naeratab. Muuseum on tohutu suur ning võtaks terve päeva, et korralikult läbi käia ning seekord meil seda aega antud ei olnud. Äge on see, et seal pole mitte ainult Prantsuse kultuuri vaid eksponaate Vana-Egiptusest, Vana-Roomast, Aafrikast, Okeaaniast ja nii edasi - käi ja ime informatsiooni sisse. Eriti vinged olid näiteks Napoleon III toad. Muidugi tuli ära näha Mona Lisa lihtsalt sellepärast, et nüüd saab öelda "nähtud".

Napoleon III apartments

Rongiga Pariisi tagasi keha kinnitama. Leidsime jälle ühe toreda koha - söök ja teenindus super. Muidugi on igalpool Pariisile vastavad hinnad.

Pärast seda sai ära nähtud Notre-Dame kirik (mis ka klõpsivatest turistidest ümbritsetud oli) ja lihtsalt jalutuskäik mööda Seine'i jõge. Õhtul leidsime Lauraga täiesti juhuslikult mingi kunstnike, ma ei teagi... töötoad? Tegemist oli kortermaja trepikojaga, mis oli läbi kõikide korruste ära maalitud ja korterid olid täis valmis kunsti, poolikut kunsti, veinitavaid inimesi ja juhuslikku kola (ka ilmselt kunst) ning samal ajal käis seal jazz-konstert. Eriti omapärane koht.

Hilisõhtul leidsime tee tagasi Sacré-Cœur'i, kust leidsime eriti jutuka pariislase, kellega lähedal asuvasse baari veinitama läksime (mis oli ka selline huvitav hipster-koht, võiks öelda).
 
Toulouse'i tagasi sõites tuli vahepeal bussi kohalik korravalve,  kes kontrollis passe ja id-kaarte ning sobras läbi bussis kaasa võetud pagasi ja vaadati üle kõigi silmad. Eesmärk oli selgeks teha, et keegi meist ülemeelikus tujus ei oleks ega narkootikume kaasas ei veaks. Kui järjekord minuni jõudis ja kui tegin selgeks, kes ma olen ja kust ma tulen ja et prantsuse keeles minuga detailidest pole mõtet rääkida (ja ka nende inglise keele tase andis vist soovida), küsiti mult lihtsalt ilma pikema jututa, kas mul narkotsi on kaasas. Minu teada kedagi bussist otse trellide taha ei viidud.

Kahju ainult, et ma Pariisis kuulsat Moulin Rouge'i ära ei näinud, aga vähemalt sai tigu söödud!
Parimat!