Inglismaa - Liverpool ja Manchester

Eelmisel nädalavahetusel läksin avastama Inglismaad. Mitte küll tervet Inglismaad vaid ainult kahte linna, samas ega kolme päevaga oluliselt rohkem näha ei jõuagi. Enne kui kõik jalgpallihuvilised ähmi täis lähevad pean ära mainima, et minu Liverpooli ja Manchesteri külastusel polnud jalkaga mingit pistmist. Pikk jutt lühikeseks: pidin minema nädalavahetuseks Manchesteri sõbrale külla, kuid asjad läksid nii, et selleks ajaks sattus ta Hispaaniasse ning läksingi seekord omapäi avastama ning nädalavahetus kujunes ilmselt kõige omapärasemaks reisuks minu Erasmuse ajal.

Niisiis, eelmisel laupäeva hommikul asusin teele Carcassonne'i (ühes varases postituses on sellest linnast täpsemalt juttu), mis asub tund aega Toulouseist, et sealt lennata Liverpooli. Kui ladusin lennujaama turvakontrollis oma asju taskutest ja igaltpoolt mujalt hunnikusse paigutas üks vanem daam kogemata osa minu varandusest oma sõbranna kandikusse ning tekkis väike humoorikas arusaamatus. Muidu poleks see mainimist väärt, aga hiljem lennukis tuli välja, et istun nende kahe vanema daami kõrval ning saime terve lennu jutustada maast-ilmast. Tegu oli kahe väga särtsaka päris soolidses eas vanadaamiga, kellest üks oli britt ning teine sündinud Lätis, elanud Šveitsis ja nüüd Prantsusmaal. Mul on alati hea meel näha inimesi, kes võiksid vanuse poolest mu vanavanemad olla, aga ise on särtsu täis ja elavad elu täiel rinnal. Ega neid palju tegelikult ei kohta, kuid etteruttavalt võin öelda, et sellel nädalavahetusel sattusingi ma suhtlema inimestega (ja peamiselt naisterahvastega), kel vanust vahemikus 60-70. Daamid soovisid mulle head Inglismaa avastamist ja lubasid teisipäeva hommikul tagasisidet küsida, kuna selgus, et lendame sama lennuga tagasi Prantsusmaale.

Kohale jõudes tervitas mind päikesepaiste ja soe ilm - haruldus, mida Inglismaal harva kohtab. Natuke võttis aega harjuda, et nad sõidavad 'valel' poolel teed. Aga mul oli hea meel, et olen lõpuks sattunud maale, kus räägitakse keelt, mida ma valdan. Kuigi alguses oli väga põnev kuulata suures koguses briti aktsenti, kõik kõlas väga fancy'lt. Muidu oleksin peatunudki Liverpoolis kõik kolm ööd, aga mul tekkis raskuski majutuse leidmisega, kuna nädalavahetusel oli suur muusikafestival linnas ning kõik ööbimiskohad olid kas täis või hinnad lakke aetud. Õnneks õnnestus mul couchsurfing'i (saab tasuta majutust otsida sealt) kaudu leida koht Manchesteris kaheks ööks ühe Indoneesia kuti juures ning viimaseks ööks leidsin Liverpooli odava hosteli. Ühesõnaga, rongiga Manchesteri sõites tundsin ära Harry Potterist tuttava stseeni, kus tädi (minu puhul härrasmees) käruga mööda vaguneid käib ja hõiskab briti aktsendiga: "Anything from the trolley?" (Mart Laus teab, millest räägin).

Manchesteri jõudes sain korraks oma võõrustajaga kokku ning läksin siis omapäi linna uudistama. Kesklinn oli väiksem, kui ma arvasin, nii et nägin juba ühe õhtuga päris palju. Eriti põnev oli Castlefieldi linnaosa, mis juba peale vaadates ütles 'tööstusrevolutsioon'. Sattusin ka linnaossa, mida kutsuti gay village'iks. Üldse panin Liverpoolis ja Manchesteris, et palju lehvib vikerkaarevärvilisi lippe, tundub, et ühiskond on gei'de suhtes väga tolereeriv. Õhtul sain oma võõrustaja ja tema sõbraga kokku ning läksime baari ja mul tekkis pikk, huvitav ja sisukas vestlus Lõuna-Aafrika Vabariigi teemal, kust üks seltsimeestest pärit oli. Baaris kohtasin rootslasi, kellest üks hiljem mu lauda tuli, tõstis klaasi ja ütles "Terviseks!"

Õhtu lõpuks läksime indoneeslasega tema ühikasse. Tegemist oli vana majaga ning pidime väikeses toas temaga voodit jagama. Selle vastu polnud mul otseselt midagi, kuna olen üsna vabameelne inimene, kuid tõtt öelda päris sellist öömaja ma ei oodanud. Eriti kui öösel ärkasin selle peale, et mu lahke võõrustaja hakkas läbi une norskama, valjult hambaid krigistama ja lalisema nagu väike laps.

Järgmiseks hommikuks oli ilm muutunud jälle 'normaalseks' Suurbritannia ilmaks. Läksin väga-väga põnevasse kunstigaleriisse ning pärast seda Manchesteri muuseumisse. Olen tähele pannud, et kui minna mingis linnas muuseumisse nimega Museum of [linna nimi], siis tihtipeale on seal külluses eksponaate Vana-Egiptusest, Aafrikast, Aasiast ja muudest maailma nurkadest ning väga vähe seda, mis on konkreetse linna ajalooga seotud. Õhtul käisin tööstusrevolutsiooniteemalises muuseumis ning paar tiiru veel linna peal.

Esmaspäeva hommikul läksin varajase rongiga Liverpooli. Tšekkisin ennast hostelisse sisse ning läksin esimese asjana sadamasse, mis hostelil väga lähedal asus. Seal käisin väga põnevas meremuuseumis ning samal ajal kogunes sadamasse nii palju inimesi, et lõpuks pandi väravad ette ja mass kogunes sinna taha. Tuli välja, et sadamasse seilasid kolm suurt kruiisilaeva: Queen Mary 2, Queen Elizabeth ja Queen Mary. Tähistati selle kompanii 175. sünnipäeva, kes neid laevu omab. Sadamas kunstimuuseumis, mis oli täis täielikku kaasaegset kunsti arutlesime tund aega ühe töötaja ja ühe 69-aastase daamiga mõne teose olemust ja hingeelu ning väga deep'idel elu-surma küsimustel. Ma üritasin peamiselt lihtsalt mitte väga loll välja paista. Paari tunni pärast läksin avastama kesklinna ning ühes kunstigaleriis kohtasin sama naisterahvast, kellega olime enne sadamas galeriis rääkinud. Otsustasime minna teed jooma ja kohvi sööma, aga kuna oli mingi püha, siis kõik kohad olid kas täis bronnitud või kinni. Lõpetasime Starbucksis ning ajasime mitu tundi juttu samamoodi väga elulistel ja filosoofilistel teemadel. Pärast saatsin ta rongijaama ning tekkis täpselt see tunne, et tead inimest küll 3 tundi, aga on selline tunne nagu teaks teda terve elu.

Lambanana Liverpoolis

Õhtul läksin tagasi hostelisse ning avastasin toast pikutamas ühe vanema härrasmehe. Tuli välja, et tegu on 69-aastase endise meremehega, kes on mööda ilma igal pool ringi rännanud. Puhusime samuti paar tundi juttu (ma küll peamiselt kuulasin ta huvitavat elulugu ja uurisin kuidas elu ja naised olid 60'ndatel) ning läksime pimedas koos sadamasse, kus peeti maha uhke valgus-show ning tulevärk. Järgmisel hommikul läksin varakult lennujaama, et lennata tagasi Prantsusmaale. Nagu lubatud, kohtasin lennukile astudes ka mulle juba tuttavaid vanadaame, kes tahtsid mu Inglismaa kogemusi-arvamusi kuulda.

Inglismaa on lahe, ilm pole kiita, aga brittidel on lahe huumor. Samuti oli mul õnn kohata nii palju soliidses eas inimesi, kes olid rohkem elurõõmu ja särtsu täis kui keskmine 30-aastane. Pani mõtlema, et tahaksin ka ise olla selline kui jõuan kuskile 70'ndate juurde. Õppige õnnelikelt vanadelt inimestelt.

Nautige saabuvat suve!
Peace!

Pariis

Mai teisel nädalal jõudis aeg sinnamaale, et sõita mõneks päevaks pealinna kaema. 8. mai keskpäeval astusin bussi peale ja valmistusin veepudelite ja pähklitega ligi 9 tunniseks sõiduks Pariisi poole. (Vahemärkuseks seda, et mul pole eriti üles pandud pilte kõige turistikamatest kohtadest, sest neid võite oma terviseks googeldada) Kohale jõudes tuli veidike metrooga liigelda ning meie üüritud korteri juurde jõudes kohalikust baarist läbi hüpata, kuhu omanik korterivõtmed oli jätnud ning ootasin perekond Pormeistri naisliikmete liitumist. Korteri asukoht oli täiesti ideaalne, mitte küll kesklinnas, aga Montmartre'i linnaosas, mis saab nime seal asuva künka järgi. Rahulik, hubane ja paljude kohvikutega piirkond. Esimesel õhtul tegimegi väikese kohaliku tiiru, käisime Sacré-Cœur kiriku juures, kust avaneb ülevaade Pariisile ja kus inimesed mängivad muusikat ning joovad veini.
 
Järgmisel hommikul väike kohv lähedal asuvas kohvikus ja plaanisime terve päeva veeta Versaille lossis ja selle ümbruses, kus Louis XIV (Päikesekuningas) omal ajal õukonnaelu nautis. Sinna jõudmiseks tuli Pariisist umbes pool tundi rongiga sõita. Vahepeal tuli rongi vahetada mingite hooldustööde pärast ja rahva seas tekkis suur segadus. Siis aga võttis mingi giid juhtimise üle ja põhimõtteliselt kogu punt (olgu siis tema grupp või mitte) marssis tema saatel Versaille lossi juurde. Nagu võib arvata, et ka Versaille loss täielik turistilõks, aga kes Pariisi lähistele satub, tasub kindlasti ära käia. Iseenesest on ehitis uhke ja põneva ajalooga ja kajastab hästi tolle aja kõrgklassi suurushullustust. Omamoodi vaatamisväärsus on ka (peamiselt Aasiast pärit) turistid, kes tulevad lossi läbi oma telefoni- või tabletiekraani vaatama. See huvitav fenomen ilmneb ka mujal ajaloolise ja/või kultuurilise väärtusega kohtades. Käies ka lossi taga asuva pargi läbi jäätist süües läheb ikka hea terve päev ära seal.

 

Õhtul tagasi Pariisi jõudes võtsime eesmärgiks jõuda ühte natuke peenemasse kohta kui keskmine kebabiputka, et häid mereande proovida. Tellisin hea liitri musti merekarpe, ära sai proovitud ka austrid ja teod. Kui küsite, kuidas oli, siis kokkuvõtvalt ütleksin, et merekarbid olid päris head, neid kannatas suuremas koguses süüa küll. Auster kõlbab minu arust ainult proovimiseks, ta ei olnud halb, pigem omapärane, kergelt kala- ja mereveemaitseline ollus, rohkem kui ühe ei sööks. Tigu oli hea, tal ei olnud iseloomulikku maitset aga tunne nagu sööks lihtsalt loomaliha. Konnajalad jäid seekord proovimata.

See seltsimees vabatahtlikult oma kodust ei lahku

Pärast sööki läksime suure kuulsa rauakolaka (loe: Eiffeli torni) alla veini jooma. Torn ise on pimedas uhkelt tuledes ja vilkuv nagu juudi jõulupuu, all käib täielik melu - kes tantsib, napsutab, magab, ajab suveniiride ja alkoholiga äri jne.

Pariis üllatas mind sellega, et ta on tegelikult üsna räpane linn. Olin palju kuulnud ka seda, et Pariisis on inimesed endast paremal arvamusel, uhkemad ja ülbemad. Mina aga nägin täiesti vastupidist. Pea igas kohas, mida külastasin olid inimesed äärmiselt vastutulelikud, sõbralikud ja viskasid alati nalja. 10 punkti ka selle eest, et seal räägitakse rohkem inglise keelt kui näiteks Toulouse'is. Niisiis pühapäeva eesmärk oli külastada Louvre'i muuseumit. Jah, see kuulus püramiididega koht, kus Mona Lisa seinal naeratab. Muuseum on tohutu suur ning võtaks terve päeva, et korralikult läbi käia ning seekord meil seda aega antud ei olnud. Äge on see, et seal pole mitte ainult Prantsuse kultuuri vaid eksponaate Vana-Egiptusest, Vana-Roomast, Aafrikast, Okeaaniast ja nii edasi - käi ja ime informatsiooni sisse. Eriti vinged olid näiteks Napoleon III toad. Muidugi tuli ära näha Mona Lisa lihtsalt sellepärast, et nüüd saab öelda "nähtud".

Napoleon III apartments

Rongiga Pariisi tagasi keha kinnitama. Leidsime jälle ühe toreda koha - söök ja teenindus super. Muidugi on igalpool Pariisile vastavad hinnad.

Pärast seda sai ära nähtud Notre-Dame kirik (mis ka klõpsivatest turistidest ümbritsetud oli) ja lihtsalt jalutuskäik mööda Seine'i jõge. Õhtul leidsime Lauraga täiesti juhuslikult mingi kunstnike, ma ei teagi... töötoad? Tegemist oli kortermaja trepikojaga, mis oli läbi kõikide korruste ära maalitud ja korterid olid täis valmis kunsti, poolikut kunsti, veinitavaid inimesi ja juhuslikku kola (ka ilmselt kunst) ning samal ajal käis seal jazz-konstert. Eriti omapärane koht.

Hilisõhtul leidsime tee tagasi Sacré-Cœur'i, kust leidsime eriti jutuka pariislase, kellega lähedal asuvasse baari veinitama läksime (mis oli ka selline huvitav hipster-koht, võiks öelda).
 
Toulouse'i tagasi sõites tuli vahepeal bussi kohalik korravalve,  kes kontrollis passe ja id-kaarte ning sobras läbi bussis kaasa võetud pagasi ja vaadati üle kõigi silmad. Eesmärk oli selgeks teha, et keegi meist ülemeelikus tujus ei oleks ega narkootikume kaasas ei veaks. Kui järjekord minuni jõudis ja kui tegin selgeks, kes ma olen ja kust ma tulen ja et prantsuse keeles minuga detailidest pole mõtet rääkida (ja ka nende inglise keele tase andis vist soovida), küsiti mult lihtsalt ilma pikema jututa, kas mul narkotsi on kaasas. Minu teada kedagi bussist otse trellide taha ei viidud.

Kahju ainult, et ma Pariisis kuulsat Moulin Rouge'i ära ei näinud, aga vähemalt sai tigu söödud!
Parimat!

Vaheaeg Kataloonias

Kolm kuud Erasmus+ programmiga on kiirelt möödunud. Jäänud on umbes kaks kuud koju mineku ja Kaitseväe teenistuseni.

Viimased kolm nädalat on möödunud valdavalt Toulouse'is koolipinki nühkides, vahepeal õnnestusin ka gripi kätte langeda. Kuid viimaste nädalate märkimisväärseim sündmus oli nädalane vaheaeg Kataloonias. Nagu mainisin varasemas postituses, siis Kataloonia on Hispaania autonoomne piirkond. Varem oli see vabariik, aga kaotas oma iseseisvuse kodusõjas ning nüüd kuulub tehniliselt Hispaania alla. Siiski väga paljud kataloonlased soovivad iseseisvust ja ei loe end Hispaania hulka kuuluvaks. Nende ajalooga olen tõmmanud mõned paralleelid Eesti ja NSV liidu ühisest minevikust ning kuna mulle kogu see Kataloonia iseseisvuse püüdlused meeldivad, ei nimeta ka mina Katalooniat Hispaaniaks.

Kataloonia separatistide lipp "Estelada"

Niisiis 11. nädala pühapäeva hommikul asusime vihmasest Toulouseist Lauraga teele Kataloonia suunas. Esimeseks sihtkohaks oli Figuerese linn, mis on ühtlasi Salvador Dali sünnikoht. Jõudsime päikeselisse Katalooniasse ja Figuereses tuli meile järgi mu kataloonlasest kursavend Adrià, et sõita Borrassà külakesse Figuerese külje all, kust ta pärit on ja millest sai neljaks päevaks meie kodu. Kui koolis küsisin, et milline ta kodu on, sain vastuseks, et pisike koht. Ilmselt mõtles ta oma küla, sest maja oli tal selline, et eksi või ära, tagahoovis bassein ja suur mullivann, mis ilmtingimata ära tuli proovida. Perekond oli tal jube vahva ja kohe saime kataloonlaste külalislahkust tunda. Tassiti ette mitu käiku sööke-jooke. Kui me eestlased oleme harjunud, et vitsutame lõuna ajal ühe prae sisse ja sellega asi tavaliselt lõpeb, siis lõunamaalastel asi päris nii ei käi. Nad võtavad söömist väga tõsiselt ning ma ei imesta enam, miks nad siestasid pidada armastavad. Samal päeval läksime veel mu indialasest kursavennale vastu, kes meiega liituma pidi ja käisime õhtul Girona linnakeses.

Järgmine päev liitus meiega Sonia, kes on ka Katalooniast pärit ja läksime avastama Figuerese linna. Kuna Dali muuseum oli esmaspäeval kinni, siis saime lihtsalt läbi linna jalutada ja sõita kuskile järgmisesse kohta sööma. Meil vedas, kuna Adrià oli ise väga põnevil sellest, et ta oma kodukanti näidata saab ja oli juba ette kõik ära plaaninud. Meil jäi üle ainult kaasa sõita. See on ikka hoopis teine elamus kui sul on kohalik kaasas, kes teab, kus ja kuidas asjad käivad. Proovisin tüüpilist kataloonia rooga, mis on sellised pikad veidrad grillitud sibulad. See on küll üks asi, mis meelde jääb, et süüa meeldib neile kõvasti. Pärast paari esimest päeva oli mul täielik söögi-pohmell. See-eest on kohalik toit väga hea. Söögid söödud sõitsime järgmisesse külakesse – me käisime nii palju väikseid kohti läbi, et tõtt öelda ei mäleta ma pea ühegi nime, ning nägime üle pika aja Vahemere ka ära.

Teisipäeva hommikul ronisime Cap de Creus mäe otsa vaadet imetlemas. Käisime jälle mõnusas kohas söömas ja kohalikku veinipoodi uudistamas. Jõime Vahemere ääres majaka kõrval kohvi ja käisime läbi Cadaquesi linnakese, mis on väga ilus mereäärne koht. Täiesti valgetes toonides ja samuti Dali nime ja kujusid täis, kuna ta omas seal majas, igas linnas, kus Dali elas on temast saanud mingi rahvuslik kangelane. Õhtul tegi Adrià süüa, kusjuures see on ka väga lõunamaalik, et nende jaoks on täiesti okei süüa meie mõistes korraliku praadi näiteks kell 10-11 õhtul.

Kolmapäeva hommikul käisime ära Dali muuseumis. Lahedat loomingut täis aga ka täielik turistilõks. Pärast seda saime rongi peale, et sõita Lauraga kahe tunniga Barcelonasse. Kohe pärast Barcelonasse jõudmist oli tunda, kuidas meist turistid said. Väikestest küladest oli saanud suurlinn ja enam polnud seda luksust, et sõida ainult kaasa ja naudi. Hea oli see, et rentisime toa praktiliselt mere äärde, kolisime oma asjad sinna sisse ja läksime mööda mereäärt jalutama. Nüüd, kus meil enam kohalikku giidi polnud, kes kõiki häid söögikohti teadis, leidsime ise omal käel mingisuguse umbkeelsete asiaatide restorani, mis kohalikku toitu pakkus. Käte-jalgadega suheldes saime toidu tellitud, aga võrreldes sellega, milliseid piduroogi me eelmistel päevadel nautisime oli see küll täielik nali. Hilisõhtul läksime mere äärde veini jooma. Kusjuures iga Euroopa suurlinna juurde käivad immigrandid, kes müüvad erinevat nänni ja parkides-randades hõikavad, mis jooke nad parasjagu kilekotist müüvad. Üks selline agaram ärimees lonkis mööda praktiliselt tühja randa kell pool 1 öösel ikka oma jooke müües – work hard, play hard.

Järgmisel päeval läksime Barcelona kesklinnaga tutvuma. Üle terve linna müüdi roose, sest käes oli n.ö Kataloonia valentinipäev. Ma ei mäleta täpselt detaile, aga jutu järgi on see seotud printsessi ja draakoniga, kelle veri roosideks muutus. Kusjuures võrreldes Prantsusmaaga räägitakse Kataloonias kõvasti rohkem inglise keelt. Siiski ei olnud ühes restoranis inglise keelset menüüd, nii toodi meile lauda suur väljas asuv Katalaani keeles tahvel ja hakati seda otse meile tõlkima. Õhtul nägime ära purskkaevu-show, mis on vist samamoodi iga Barcelonat külastava turisti nimekirjas.

Järgnevatel päevadel õnnestus meil peale niisama mere ääres ja linnas jalutamise ära näha veel Picasso muuseum ja Güell'i park, mis oli samamoodi täielik turistilõks. Võikski öelda, et võrreldes esimeste päevadega Kataloonias oli Barcelona rohkem sellise turistireisi moodi ja see suurlinna melu väsitab ikka ära küll, nautisin väikestes maakohtades ringi sõitmist rohkem. See-eest õppisin Kataloonias palju ja võin nüüd julgelt Dali või Picasso-teemalistel vestlustel kaasa rääkida.

Cap de Creus

(Rohkem) päikest Eestisse!