Vaheaeg Kataloonias

Kolm kuud Erasmus+ programmiga on kiirelt möödunud. Jäänud on umbes kaks kuud koju mineku ja Kaitseväe teenistuseni.

Viimased kolm nädalat on möödunud valdavalt Toulouse'is koolipinki nühkides, vahepeal õnnestusin ka gripi kätte langeda. Kuid viimaste nädalate märkimisväärseim sündmus oli nädalane vaheaeg Kataloonias. Nagu mainisin varasemas postituses, siis Kataloonia on Hispaania autonoomne piirkond. Varem oli see vabariik, aga kaotas oma iseseisvuse kodusõjas ning nüüd kuulub tehniliselt Hispaania alla. Siiski väga paljud kataloonlased soovivad iseseisvust ja ei loe end Hispaania hulka kuuluvaks. Nende ajalooga olen tõmmanud mõned paralleelid Eesti ja NSV liidu ühisest minevikust ning kuna mulle kogu see Kataloonia iseseisvuse püüdlused meeldivad, ei nimeta ka mina Katalooniat Hispaaniaks.

Kataloonia separatistide lipp "Estelada"

Niisiis 11. nädala pühapäeva hommikul asusime vihmasest Toulouseist Lauraga teele Kataloonia suunas. Esimeseks sihtkohaks oli Figuerese linn, mis on ühtlasi Salvador Dali sünnikoht. Jõudsime päikeselisse Katalooniasse ja Figuereses tuli meile järgi mu kataloonlasest kursavend Adrià, et sõita Borrassà külakesse Figuerese külje all, kust ta pärit on ja millest sai neljaks päevaks meie kodu. Kui koolis küsisin, et milline ta kodu on, sain vastuseks, et pisike koht. Ilmselt mõtles ta oma küla, sest maja oli tal selline, et eksi või ära, tagahoovis bassein ja suur mullivann, mis ilmtingimata ära tuli proovida. Perekond oli tal jube vahva ja kohe saime kataloonlaste külalislahkust tunda. Tassiti ette mitu käiku sööke-jooke. Kui me eestlased oleme harjunud, et vitsutame lõuna ajal ühe prae sisse ja sellega asi tavaliselt lõpeb, siis lõunamaalastel asi päris nii ei käi. Nad võtavad söömist väga tõsiselt ning ma ei imesta enam, miks nad siestasid pidada armastavad. Samal päeval läksime veel mu indialasest kursavennale vastu, kes meiega liituma pidi ja käisime õhtul Girona linnakeses.

Järgmine päev liitus meiega Sonia, kes on ka Katalooniast pärit ja läksime avastama Figuerese linna. Kuna Dali muuseum oli esmaspäeval kinni, siis saime lihtsalt läbi linna jalutada ja sõita kuskile järgmisesse kohta sööma. Meil vedas, kuna Adrià oli ise väga põnevil sellest, et ta oma kodukanti näidata saab ja oli juba ette kõik ära plaaninud. Meil jäi üle ainult kaasa sõita. See on ikka hoopis teine elamus kui sul on kohalik kaasas, kes teab, kus ja kuidas asjad käivad. Proovisin tüüpilist kataloonia rooga, mis on sellised pikad veidrad grillitud sibulad. See on küll üks asi, mis meelde jääb, et süüa meeldib neile kõvasti. Pärast paari esimest päeva oli mul täielik söögi-pohmell. See-eest on kohalik toit väga hea. Söögid söödud sõitsime järgmisesse külakesse – me käisime nii palju väikseid kohti läbi, et tõtt öelda ei mäleta ma pea ühegi nime, ning nägime üle pika aja Vahemere ka ära.

Teisipäeva hommikul ronisime Cap de Creus mäe otsa vaadet imetlemas. Käisime jälle mõnusas kohas söömas ja kohalikku veinipoodi uudistamas. Jõime Vahemere ääres majaka kõrval kohvi ja käisime läbi Cadaquesi linnakese, mis on väga ilus mereäärne koht. Täiesti valgetes toonides ja samuti Dali nime ja kujusid täis, kuna ta omas seal majas, igas linnas, kus Dali elas on temast saanud mingi rahvuslik kangelane. Õhtul tegi Adrià süüa, kusjuures see on ka väga lõunamaalik, et nende jaoks on täiesti okei süüa meie mõistes korraliku praadi näiteks kell 10-11 õhtul.

Kolmapäeva hommikul käisime ära Dali muuseumis. Lahedat loomingut täis aga ka täielik turistilõks. Pärast seda saime rongi peale, et sõita Lauraga kahe tunniga Barcelonasse. Kohe pärast Barcelonasse jõudmist oli tunda, kuidas meist turistid said. Väikestest küladest oli saanud suurlinn ja enam polnud seda luksust, et sõida ainult kaasa ja naudi. Hea oli see, et rentisime toa praktiliselt mere äärde, kolisime oma asjad sinna sisse ja läksime mööda mereäärt jalutama. Nüüd, kus meil enam kohalikku giidi polnud, kes kõiki häid söögikohti teadis, leidsime ise omal käel mingisuguse umbkeelsete asiaatide restorani, mis kohalikku toitu pakkus. Käte-jalgadega suheldes saime toidu tellitud, aga võrreldes sellega, milliseid piduroogi me eelmistel päevadel nautisime oli see küll täielik nali. Hilisõhtul läksime mere äärde veini jooma. Kusjuures iga Euroopa suurlinna juurde käivad immigrandid, kes müüvad erinevat nänni ja parkides-randades hõikavad, mis jooke nad parasjagu kilekotist müüvad. Üks selline agaram ärimees lonkis mööda praktiliselt tühja randa kell pool 1 öösel ikka oma jooke müües – work hard, play hard.

Järgmisel päeval läksime Barcelona kesklinnaga tutvuma. Üle terve linna müüdi roose, sest käes oli n.ö Kataloonia valentinipäev. Ma ei mäleta täpselt detaile, aga jutu järgi on see seotud printsessi ja draakoniga, kelle veri roosideks muutus. Kusjuures võrreldes Prantsusmaaga räägitakse Kataloonias kõvasti rohkem inglise keelt. Siiski ei olnud ühes restoranis inglise keelset menüüd, nii toodi meile lauda suur väljas asuv Katalaani keeles tahvel ja hakati seda otse meile tõlkima. Õhtul nägime ära purskkaevu-show, mis on vist samamoodi iga Barcelonat külastava turisti nimekirjas.

Järgnevatel päevadel õnnestus meil peale niisama mere ääres ja linnas jalutamise ära näha veel Picasso muuseum ja Güell'i park, mis oli samamoodi täielik turistilõks. Võikski öelda, et võrreldes esimeste päevadega Kataloonias oli Barcelona rohkem sellise turistireisi moodi ja see suurlinna melu väsitab ikka ära küll, nautisin väikestes maakohtades ringi sõitmist rohkem. See-eest õppisin Kataloonias palju ja võin nüüd julgelt Dali või Picasso-teemalistel vestlustel kaasa rääkida.

Cap de Creus

(Rohkem) päikest Eestisse!