Olen Prantsusmaal veetnud nüüdseks
kaks kuud – kaheksa nädalat. Eelnevas postituses mainisin, et
paariks päevaks saabus meile Eesti suvi 23 soojakraadiga, kuid
viimase kahe nädala jooksul pole meid rohkem nii hästi hellitatud.
Siiski on tunda, et õige kevad/suvi on kohe-kohe tulemas.
Kuna mulle väga meeldib tutvuda eri
maade-rahvaste kultuuriga (võiks isegi öelda, et see on väike
kirg), siis seitsmenda nädala esmaspäeval rääkisin oma hiinlasest
sõbranna nõusse, et kokata üks ehtne Hiina roog (nime ma kahjuks
ei mäleta, kuid võite arvata, peamine koostisosa oli riis).
Taustaks Hiina muusika ja mina lugemas artiklit faktidest Hiina
kohta, millest vähemalt pooled väited hiinlanna sügava kahtluse
alla seadis, isegi minu protestil "kui see on internetis, peab
see tõsi olema".
Seitsmendal nädalal tuli mulle Lyonist
(suuruselt teine linn Prantsusmaal) Laura külla, kes seal ise
Erasmus+ programmiga sel semestril kunsti õpib. Kusjuures Lyon pole
Toulouse'st Prantsusmaa suhtes üldse väga kaugel – autoga umbes
viie tunni sõit. Mul õnnestus seekord giidi mängida selle
kogemustepagasiga, mis mul praeguseks Toulouse'st on ja teha nimekiri
kohtadest, mis kindlasti ära tuleb külastada. Vaatamata sellele, et
ilusat ilma jätkus kõigest üheks päevaks sai ikkagi käidud
näiteks Lafayette'i katusel kohvi joomas, kust avaneb väga hea
vaade linnale, hilisõhtul parkimismaja katusel kebabi söödud,
Flower's Cafe-s on väga hea juustukook. Külastasime Les Abattoirs
muuseumit-galeriid, mis oli omal ajal tapamaja, nüüd ripub seal
ühes seinas 13x8 meetrit suur Picasso teos ja hoone on täis
kaasaegset kunsti, jalutasime parkides, külastasime kirikuid ja
sattusime peale ka mõnele second hand poele. Ühesõnaga selline
ülevaatlik linnatiir sai ära tehtud. Kusjuures see on tõesti äge,
et siin on palju vintage kaltsukaid, kust võib igasugust huvitavaid
ja lahedaid rõivaid leida, mille sarnased tavaliselt meie
vanavanemate kappides koisid toidavad.
Kunst? |
Tulime ühel õhtul Lauraga poest ja
tagasi tuppa jõudes avastasin nagu midagi oleks toast puudu.
Jäljetult olid kadunud laua tagant tool ja laua pealt lamp –
täielik müsteerium. Otsisime küll voodi alt ja sahtlist aga ei
ühtegi märki toolist ega lambist. Helistades ühika
administratsiooni ja proovides seda salapärast juhtumit lahendama
hakata, sain vastuseks, et kõik on täiesti normaalne, kuna tehnik
veab kõikidest tubadest toolid ja lambid ära ja kätte saan need
teise ühika toast. Nimelt saime märtsi alguses teate, et märtsi
lõpus peame ümber kolima kõrval asuvasse ühikasse, mis tuli äsja
remondist, kuna nüüd algavad siin renoveerimistööd. Ma täpselt
ei tea, mida nad korda tegema hakkavad väljast ja seest vaadates
ideaalses korras majas, aga naised saunas rääkisid, et vundament
pidi mäda olema või midagi sellist, kes teab. Samamoodi jäi ka
saladuseks, miks kutsuti tehnik toole ja lampe vedama.
Niisiis 8. nädala esmaspäeval
jätsingi hommikul esimesse tundi minemata, et oma elamine
kõrvalmajja ümber kolida. Lootsin veel hommikul enne järgmist
tundi ka CAF'i (kust elamistoetust taodelda) jõuda, et oma
pangakonto info neile viia, sest ilmselt suutsid nad selle ära
kaotada. CAF'iga on see naljakas lugu, et mulle räägiti juba Eestis
hirmulugusid sellest kohast, kuidas sinna mitmeid kordi minema peab
enne kui asjad liikuma saab. Esialgu sain oma paberid korda aetud ja
lootsin, et sellega asi lõpeb ja võin vilet lasta, et nii kergelt
pääsesin. Küll aga tulid mõned nädalad hiljem kirjad, kus paluti
mul tuua kontorisse sünnitunnistus või pangakonto info, mille ma
neile olin juba varem viinud. Prantsuse paberimajandus. Küll aga
CAF'i läksin teine päev kuna koliminegi võttis oodatust rohkem
aega. Vedades oma asju ühest majast teise sattusin olukorda, kus mul
ei õnnestunud mõnda aega oma esimesse tuppa enam sisse pääseda ja
teises toas tuli teha täielik suurpuhastus, kuna üsna palju toast
oli ehitustolmuga kaetud. Mul läks veel hästi, Teijo näiteks ei
saanud nädalavahetusel sisse kolides uut tuba korralikult koristada
ja pidi kilekotte sussidena kasutama.
Leidsin Toulousei kesklinnast
suurepärase teepoe Palais
des Thés. Sisse astudes pakutakse teed proovida ja teenindus on väga
sõbralik, viisakas ja räägitakse prantslaste kohta väga hästi
inglise keelt. Olin väga positiivselt üllatunud. Väga viis koht.
Neljapäeval-reedel
olid meie kooli campuses ja selle ümber suured spordivõistlused.
Terve koolihoov oli täis nii meie kui teiste ülikoolide noori
Prantsusmaalt kui mujalt Euroopast. Vali muusika kajas hommikust
õhtuni ja campus-t täitsid kirevates värvides ja retuusides
noormehed. Mina aga läksin reede hommikul Katalooniast (Hispaania
autonoomne piirkond) pärit kursavennaga jõe äärsesse kohvikusse
kohvi jooma. Sain teada, et Kataloonial on väga huvitav ajalugu, sai
mitmeid paralleele tõmmatud Eesti olukorraga Nõukogude Liidu ajal,
ja et kataloonlased ei loe end reeglina Hispaania osaks.
Reede
õhtul viis tee jälle tuttavasse El Doradosse, kuhu ma seekord
pikemalt peatuma ei jäänud, (sain kõigest paar kiiret õppetundi
Carloselt reggeatoni tantsimiseks), sest laupäeva hommikul olime
Belgiast pärit Andreasega, kes Toulouse-is turunduse praktikat teeb,
plaaninud minna kahepäevasele roadtrip'ile
Püreneede mäestikku, mis lahutab Hispaaniat ja Prantsusmaad, ja
selle lähistele.
Tulles
maalt, kus me nimetame mäeks 300 meetri kõrgust küngast, oli
nädalavahetus Püreneede mäestikus kindlasti üks ägedamaid
kogemusi. Meie peamiseks sihtmärgiks oli Pic du Midi, mägi mis on
2877 meetrit kõrge ja kõigest kahe ja poole tunni kaugusel
Toulouse'ist. Pic du Midi tipus on observatoorium, mis algselt
ehitati 19. sajandi lõpus. Näiteks 60'ndatel tehti seal pilte
Kuust, et valmistada ette Apollo missioonid sinna lennuks. Väike
tip, kes reisivad välismaal – võrdlemisi odavam ja palju
huvitavam kui hotellis ööbida on rentida kohalikelt tuba
majas/korteris lehekülje airbnb.com kaudu. Meie öömaja asus
väikeses Sarrancolin'i külas mägede kõrval. Jällegi, väga ilus
koht. Seadsime end seal sisse ja asusime laupäeva pärastlõunal Pic
du Midi suunas teele.
Kui Sarrancolin asus veel suhteliselt madalate küngaste vahel, siis mida lähemale oma sihtmärgini jõudsime seda vingemaks läks maastik, järsemaks mäed ja ohtlikumaks kurvid.
Poolteist tundi
rallitamist ja jõudsime jalamile, kus asus suusakuurort. Sealt edasi
tuli võtta köistee (ingl k. cable
car),
et tõusta sellega mäe tippu. Ilm oli pilvine, seega maapinda me
tipust ei näinud. Küll aga oli vaade mägedele täiesti olemas ja väga võimas. Mõned
(hull)julgemad võtsid suusad kuurortist kaasa ja sõitsid otse
tipust alla. Observatooriumis sai tiir tehtud, natuke selle ajalooga
tutvutud ja ka muuseumipool ära nähtud.
Kui Sarrancolin asus veel suhteliselt madalate küngaste vahel, siis mida lähemale oma sihtmärgini jõudsime seda vingemaks läks maastik, järsemaks mäed ja ohtlikumaks kurvid.
Vahel pidi kuristiku serval täiesti pilve sees sõitma |
Vaade observatooriumile pilvitu ilmaga |
Õhtul
jõudsime tagasi Sarrancolin'i. Õhtusöögiks kohalikult
pitsameistrilt Citroeni bussis valmistatud pitsa ja hilisõhtune jalutuskäik läbi
küla.
Pühapäeva hommikul suundusime mäestiku äärel asuva Lac de Payolle'i poole, mis oli meie külast umbes poole tunni kaugusel Pic du Midi poole sõites. Enne aga tegime varahommikuse shopingu ja vaatasime küla veel hommikuvalguses üle.
Järv on seal ilmselt tänu lumesulaveele, mis mägedest tuleb (vett kannatas juua ka). Ringkäik metsas ja ümber järve ning suundusimegi tagasi Toulouse'i poole. Kuna ilm oli suhteliselt hea ja pilve sees tagasi sõitma ei pidanud, siis sai väga head vaadet imetleda.
Pühapäeva hommikul suundusime mäestiku äärel asuva Lac de Payolle'i poole, mis oli meie külast umbes poole tunni kaugusel Pic du Midi poole sõites. Enne aga tegime varahommikuse shopingu ja vaatasime küla veel hommikuvalguses üle.
Järv on seal ilmselt tänu lumesulaveele, mis mägedest tuleb (vett kannatas juua ka). Ringkäik metsas ja ümber järve ning suundusimegi tagasi Toulouse'i poole. Kuna ilm oli suhteliselt hea ja pilve sees tagasi sõitma ei pidanud, siis sai väga head vaadet imetleda.
Head
kevadet Eestisse!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar