Pühapäeval 1. veebruaril jõudsin Lauri ja Lauraga Lennart Meri Tallinna lennujaama olles kaasreisijaks Lauri isa vanas Ford Transit bussis, mille alarm
töötas sõites peaaegu konstantselt, et kogu Tallinn saaks teada mu minekust
Prantsusmaale. Lauri kiitis, et hea on panna inimeste pead pöörama ja et
tähelepanu pole kunagi halb. Kiire check-in, hüvastijätmine oli pigem rahulikult eestimaine kui Ameerikast
päris tiineka draama ja nii juhatasid mu kallid inimesed mind turvakontrolli
väravate juurde. Oodates lendu Pariisi tänasin veel isiklikult Sigridit, kes
töötas sushibaaris, et ta märkas mind hommikul parandada, et mu lend ei lähe
mitte 15:40, nagu ma olin mitu päeva enesekindlalt kõigile kinnitanud, vaid
tegelikult 15:10. Tervitasin oma toredat reisikaaslast Teijot, noorhärra
koolist, kellega ühiselt konnasööjate vabariiki õppima siirdume ja astusime
lennukile.
3 tundi hiljem – Pariis; seekord mitte Eiffeli torn, küünlavalgel
vein ja õhtusöök ega romantilise valgusega hotellituba, vaid vahepeatus Toulouse’i
edasi lendamiseks. Olles teist korda massiivses Charles de Gaulle lennujaamas
meenutas ta ikka mõõdult Tallinnat, suurlinnade lennujaamadel on kombeks nii teha. Järgnes
umbes pooleteisttunnine lend uude kodulinna. Kohe oli tunne nagu oleks
Kolumbuse ajal Ameerikasse seilava laeva peale sattunud, kus vähemalt kolmandik
pardal olijatest laevas oma otsa leidis, sest lennukis ei möödunud 10 sekundit,
kui keegi poleks üle saali köhinud. Mina ei kartnud, ma olen kõvasti sibulat
söönud.
Laskudes õhtuse Toulouse’i kohale ja nähes linna säravaid tulesid sain
ma aru, et mul pole ikka vähimatki aimu, mis siin saama hakkab – põnev
teadmatus. Lootsin ainult siiralt, et prantslasest seltsimees Paul, kes ise
meil eelmine semester Eestis külas oli meile ikka vastu mäletas tulla. Paul
mäletas. Sõit kooli campusesse ja saime ühikatoad. Kusjuures juba alguses
paistis silma see, mille eest mind nii mõnigi hoiatas – kurikuulus
prantslastega asjaajamine. Aga tuba on mul tore, väike ja armas ja väga kajuti
moodi.
Tänasime siiralt Pauli, sest meil poleks olnud vähimatki aimu sellest,
kuidas saada lennujaamast ENACi campusesse (vähem kui 80 eurose taksoarvega).
Samas ei ole meil siiani vähimatki aimu, kuidas meie elu kasvõi alates homsest
hommikust välja nägema hakkab. Juhtnööride igasugusel puudumisel otsustasime
Teijoga oma ühikamaja esimesel korrusel hommikul kokku saada ja hakata seda lõngakera
ühest otsast korraga harutama.

Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar