Bienvenue à Toulouse!

Pühapäeval 1. veebruaril jõudsin Lauri ja Lauraga Lennart Meri Tallinna lennujaama olles kaasreisijaks Lauri isa vanas Ford Transit bussis, mille alarm töötas sõites peaaegu konstantselt, et kogu Tallinn saaks teada mu minekust Prantsusmaale. Lauri kiitis, et hea on panna inimeste pead pöörama ja et tähelepanu pole kunagi halb. Kiire check-in, hüvastijätmine  oli pigem rahulikult eestimaine kui Ameerikast päris tiineka draama ja nii juhatasid mu kallid inimesed mind turvakontrolli väravate juurde. Oodates lendu Pariisi tänasin veel isiklikult Sigridit, kes töötas sushibaaris, et ta märkas mind hommikul parandada, et mu lend ei lähe mitte 15:40, nagu ma olin mitu päeva enesekindlalt kõigile kinnitanud, vaid tegelikult 15:10. Tervitasin oma toredat reisikaaslast Teijot, noorhärra koolist, kellega ühiselt konnasööjate vabariiki õppima siirdume ja astusime lennukile.

3 tundi hiljem – Pariis; seekord mitte Eiffeli torn, küünlavalgel vein ja õhtusöök ega romantilise valgusega hotellituba, vaid vahepeatus Toulouse’i edasi lendamiseks. Olles teist korda massiivses Charles de Gaulle lennujaamas meenutas ta ikka mõõdult Tallinnat, suurlinnade lennujaamadel on kombeks nii teha. Järgnes umbes pooleteisttunnine lend uude kodulinna. Kohe oli tunne nagu oleks Kolumbuse ajal Ameerikasse seilava laeva peale sattunud, kus vähemalt kolmandik pardal olijatest laevas oma otsa leidis, sest lennukis ei möödunud 10 sekundit, kui keegi poleks üle saali köhinud. Mina ei kartnud, ma olen kõvasti sibulat söönud.

Laskudes õhtuse Toulouse’i kohale ja nähes linna säravaid tulesid sain ma aru, et mul pole ikka vähimatki aimu, mis siin saama hakkab – põnev teadmatus. Lootsin ainult siiralt, et prantslasest seltsimees Paul, kes ise meil eelmine semester Eestis külas oli meile ikka vastu mäletas tulla. Paul mäletas. Sõit kooli campusesse ja saime ühikatoad. Kusjuures juba alguses paistis silma see, mille eest mind nii mõnigi hoiatas – kurikuulus prantslastega asjaajamine. Aga tuba on mul tore, väike ja armas ja väga kajuti moodi.

Tänasime siiralt Pauli, sest meil poleks olnud vähimatki aimu sellest, kuidas saada lennujaamast ENACi campusesse (vähem kui 80 eurose taksoarvega). Samas ei ole meil siiani vähimatki aimu, kuidas meie elu kasvõi alates homsest hommikust välja nägema hakkab. Juhtnööride igasugusel puudumisel otsustasime Teijoga oma ühikamaja esimesel korrusel hommikul kokku saada ja hakata seda lõngakera ühest otsast korraga harutama.