Vaheaeg ja 50 Shades of Grey

16. veebruarist algas nädalane vaheaeg. Seda ma kahjuks täiel rinnal nautida ei saanud, sest pärast viimast rattasõitu paduvihmas suutsin ma vist katku või mõne muu  paha tõve (loe: tavaline külmetus) endale pea kaheks nädalaks kaela saada. Ilm on siin nagu varakevadine Eestigi – päikeselised päevad vahelduvad tihti külma vihma ja tuulega ja vastupidigi. Siiski õnnestus vaba nädala kahel päeval kinni püüda paar soojemat hetke ja natuke maad-ilma avastada.

Teisipäeval võtsime linnatripi ette, et lähemalt linna poolitavat jõge ja teispool sildu olevat maad kaeda. Ma ei väsi kiitmast erinevaid transpordivahendeid, millega Toulouse’is liigelda saab. Isegi trammid on siin palju ilusamad kui Tallinnas (samas, kus ei oleks?). Meie teele jäid erinevad pargid, kitsad tänavad ja vanad müürid. Jõe äär on siin täpselt paras selleks, et ilusama ilmaga natuke romantikat teha, jalutada ja veini juua. Üldse tõmbaksin Toulouse’i puhul natuke paralleele Tartuga.

Mida skulptuur endast kujutab?

Reede varahommikul asusime Teijoga teele  Carcassonne’i poole. Üks odavam transpordiviis Prantsusmaal on läbi BlaBlaCar lehekülje autoga sõita. Idee on muidu sama, mis meilgi Kes kuhu? leheküljel või erinevates Facebooki kommuunides transpordi otsimine-pakkumine, kuigi näiteks Eestiga võrreldes on ta ikka märgatavalt kallim. Tund aega sõitsime Carcassonne’i, meie esimeseks autojuhiks oli noor prantslasest neiu, kes proovis rõõmsalt meiega terve tee inglise keeles jutustada. Tal see hästi välja ei tulnud aga siiski proovis väga armsalt ja innukalt.

Carcasonne on pisike linn umbes 50 tuhande elanikuga (Prantsusmaa mõistes põhimõtteliselt küla) ja selle peamiseks atraktsiooniks on kindlus künka otsas. Võtsime jalad selga ja ronisime künka otsa. Esialgsel vaatlemisel paistis nagu tegu oleks ainult paari müüri, mõne torni ja pooleldi varemetes ehitisega. Tuleb välja, et tegelikult võiks sinna tõenäoliselt terve vanalinna ära mahutada ehk kahest müürist oli asi kaugel. Seal olid poed, restoranid, katedraal, muuseumid, öömajad jne. Lisaks oli kindluse sisse ehitatud veel omakorda kindlus (Kindlus-ception!). Tegevust ja ringi rändamist jätkus seal hea mitmeks tunniks. Linnas tagasi, kinnitasime kohaliku kebabiga keha (kusjuures Prantsusmaal on kogu see kebabi-teema väga levinud) ja jalutasime äärelinna poole, kust meie järgmine sohver pidi meid peale võtma, et Toulouse’i tagasi pöörduda. Jälle trobikond väikeseid kitsaid tänavaid ja lahedaid ’tüüpilisi lõunamaa’ maju. Kuna sohver hilines, saime kaks tundi McDonalds’is kohvi juua ja poest viina osta – eesmärk oli kodus rahvameditsiini proovida, pits viina kuumaks ajada ja sidrunit sisse pigistada (võib ka otse tee sisse valada).  Koduteel avastasin, et unustasin hääle Carcassonne’i ja nii kääksusin terve nädalavahetuse nagu vana viiul vaadates kaks päeva järjest Eesti filme (muide, Pisuhänd on ülikõva) ja kuulates kodumaist muusikat.

Jolly mood in Carcassonne

Vaade Carcassonne'ile künka otsast

Et kaljuronimisoskus rooste ei läheks

Uus nädal algas avastusega, et tunnid on mul ainult kolmapäeval, ülejäänud nädal on vaba. Kindlasti ei saa mainimata jätta, et esmaspäeva hommikul võtsin kätte ja tegin teoks eelmise nädala eesmärgi – minna hommikul kinno kõmulist 50 Shades of Grey-d vaatama. Peamiselt sellepärast, et mulle pakkus millegi pärast tohutult nalja mõte seda üksi kinno vaatama minna. Õhtul oli ühes baaris mingi happy-hour pakkumised ja jälle sai kinnitust, et Toulouse on täielik tudengilinn. Siin võid esmaspäeva õhtul sama palju inimesi kohata kui aastavahetuse ööl Tallinna kesklinnas. Saime tuttavaks kahe prantslasega, tuli välja, et ühel on eestlannast pruut. Lubati lahkelt Pariisi sattudes öömaja pakkuda.

Kolmapäeva kui minu ainus koolipäev oli selle vastu pikk ja sisukas, algas hommikul 2-tunnise prantsuse keele tunniga ning sellele järgnes 7 tundi turundust. Huvitav fakt on see, et siin ei kasutata akadeemilisi tunde. Ehk kui Eestis 2-tunnine loeng on ilma pausita tegelikult kokku poolteist tundi, siis siin 2-tunnine loeng tähendabki kahte järjestikust tundi. Õhtul oli kohalik Toulouse ESN (Erasmus Student Network – organisatsioon, kes korraldab välistudengitele erinevaid üritusi) korraldanud hispaania-hõngulise peo. Lisaks välistudengitele on alati ESN pidudel suur osa kohalikke ka. Kokku oli jälle tulnud selline hulk tudengeid, et kaota või ära ennast inimeste sisse.

Rahvaid üle seitsme maa ja mere

Reede oli üks vahvamaid päevi siin oldud kuu jooksul üldse. Otsustasime Teijo ja Felixiga mersu kurjaks ajada ja maad avastama minna. Hommikul esimese asjana läksime CAF-i (lihtsalt öeldes koht, kus saad taodelda igakuist elamistoetust, et oma üürikoormat vähendada). Saime hunnik ankeete ja nimekirja dokumentidest, mida meil vaja tuua on, et toetust saada. Siis võtsime kursi Cirque de Navacelles’i poole, väga ilus kanjoni-laadne loodusnähtus. Sõit sinna võttis ligikaudu kolm tundi, aga ära sellest ei väsi, kuna loodus ümberringi on vaheldus põllumaadest ja mägedest, vahetevahel mõni väiksem asula kõrge kirikuga. Natuke meenutas isegi Oregoni osariiki USAs. Pärast mägiseid teid jõudsime kuristikku tippu. Suurepärane vaade. Kõrgust ma ei karda, aga seistes kivil nii sügava kuristiku kohal võttis ikka seest kõhedaks küll, kui tead, et piisab ainult ühest väiksest sammust, et sinna põhja jõuda. Mis eriti vahva, sinna alla oli ehitatud ka paar maja – nende eesmärk jäi müsteeriumiks. Tagasiteel alla sai kõvasti huumorit, kuna eesmärk number üks oli autot tankida, 100km raadiuses (kindlasti liialdan) polnud ühtegi tanklat ega poodigi. Ometigi oli mäe nõlval mitmeid vahvaid väikeseid asulaid.

Mingil tegelasel on selline aed koos basseiniga pisikeses mägi-asulas

Tee viis meid Vahemere äärde Montpellieri linna. Kinnitasime keha (kebab – ilmselgelt), võtsime ka autol kere täis ja suundusime mere äärde. Päris muusikavideotest nähtud Vahemere rannapidu meile vastu ei vaadanud, aga siiski ilus ja hooajal kindlasti mõnus koht suvitamiseks. 

Reede õhtul oli kooli campuses järjekordne pidu, seekord otsustasin koju jääda ja puhata. Lõpuks ometi üle kahe nädala on tunne, et olen terveks saanud. Päikest Eestisse!